Riigikohtusse pöördus individuaalkaebusega 1998. aastal Kohtla-Järvel nelikmõrva toimepanemises süüdi tunnistatud ja eluaegse vangistusega karistatud Anatoli Nikolajev, kes taotles Vabariigi Presidendi käskkirjaga kinnitatud armuandmispalvete läbivaatamise korra põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Täpsemalt vaidlustas kaebaja korra punkti 2 esimese lause, mille kohaselt kutsutakse komisjoni koosseisu riigikohtu ja riigiprokuratuuri esindajad. Kaebaja hinnangul ei ole see kooskõlas ausa ja õiglase kohtupidamisega.

President märkis riigikohtule saadetud arvamuses, et armuandmise otsus on riigipea poolt erandlikel asjaoludel antav individuaalne halastusakt, mille kohaldamise põhimõtted ei ole võrreldavad kohtumenetluse põhimõtetega. Samuti on riigipeal õigus ise valida endale nõuandjaid eeldusel, et armuandmispalve lahendamine jääb presidendi ainuotsuseks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas esmalt, et kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole selle põhimõttega vastuolus.

Riigikohus leidis, et komisjoni ettepanekud ei ole presidendi jaoks õiguslikult siduvad, samuti ei saa komisjon välistada ega peatada armuandmispalve läbivaatamist. Kaebaja õiguste riivamist ei ole võimalik järeldada üksnes asjaolust, et president võib komisjoni esitatud ettepanekut või selles esitatud motiive armuandmispalve lahendamisel arvesse võtta. Armuandmispalvete lahendamise senine praktika kinnitab, et presidendi otsused ei lange alati kokku komisjoni esitatud ettepanekutega.

Seega ei saa kolleegiumi hinnangul väita, et komisjoni ettepanekud oleksid presidendile faktiliselt siduvad või piiraksid muul viisil riigipea sõltumatust armuandmispalve lahendamisel. Otsustuse armu anda või mitte anda teeb Vabariigi President ise oma enesekorraldusõiguse alusel.

Eeltoodud põhjustel jättis riigikohus Anatoli Nikolajevi individuaalkaebuse läbi vaatamata.