Doktoritöö: tahad elada vanaks, ela üksi või abikaasaga, aga kindlasti mitte hooldekodus
Täna kaitseb doktoritööd Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Anne Herm, kelle töö uuris erinevate leibkonnarühmade seoseid suremusega.
Doktoritöö põhineb Belgia rahvastikuregistri ja rahvaloenduse andmetel, mis võimaldab hõlmata kogu vanemaealise rahvastiku alates 1990. aastatest. Kasutatud andmed olid väärtuslikud, kuna võimaldasid uuringusse haarata vanemaealiste hulgas suhteliselt väikseid leibkonnaseisu tüüpe, näiteks elamist vabaabielu partneriga.
Uuringute tulemused kinnitasid, et demograafilise ülemineku ja nüüdisaegse rahvastikuarengu mõju vanemaealise rahvastiku leibkonnaseisule on mitmetahuline ja kohati vastandlik. Kõrgem eluiga tähendab rohkem vanas eas koos elavaid abielupaare: „Suremuse vähenemine suurendab inimeste osakaalu, kes veel kõrges vanuseski elavad koos abikaasaga." Samas vähendavad autori sõnul perekäitumise muutused nagu laste arvu vähenemine ja lahutuste sagenemine vanema inimese võimalusi elada koos teiste pereliikmetega.
„Näiteks selgus uuringutest, et asutusleibkondades, näiteks asendus- ja hooldekodudes, elavate eakate suremus oli oluliselt suurem võrreldes tavaleibkondades elavate vanemaealistega,“ sõnas Herm. Terviseseisundi arvesse võtmine küll vähendas, kuid ei kõrvaldanud seda ülekaalu. Uurimistöö tulemused kinnitasid ka teiste autorite varasemaid leide, mille kohaselt surmarisk on madalaim abikaasaga koos elavatel inimestel.
Töö autor lisas, et leibkonnaseis on vanemas eas suremusega tugevamalt seotud kui perekonnaseis. „Uuringud kinnitasid, et suremuse erinevused leibkonnaseisude vahel on suuremad kui perekonnaseisude vahel. Kui vallaliste, leskede ja lahutatute suremusrisk on märgatavalt suurem abielus inimeste omast, siis üksi ja abikaasaga elavate vahel on erinevus võrdlemisi väike. Seega üksi elamine, ka pärast abielulahutust või lesena, ei ole seotud oluliselt suurema surmariskiga kui elamine abikaasaga,“ selgitas Herm ja tõi välja, et vanuse suurenedes suremusrisk leibkonnaseisude vahel väheneb.
Mida vanem on naine, seda halvemini mõjub talle abikaasaga koos elamine. „Naistel seondub kõrges vanuses üksi elamine hoopis madalama suremusega kui võrreldes elamisega koos abikaasaga. Inimestel, kes elasid saja-aastaseni, olid vanemas eas ülekaalus sellised leibkonnaseisud, kus suremus on üldiselt väiksem,“ sõnas ta.
Doktoritöö pealkiri on „Living arrangements and mortality of older adults: Evidence from the Belgian population registers at the turn of the 21st century" ("Eakate leibkonnaseis ja suremus: Belgia rahvastikuregistri andmetel 21. sajandi alguses") ja selle avalik kaitsmine toimub 5. juunil kell 16 Tallinna Ülikoolis (M-648, Uus-Sadama tn 5). Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Allan Puur ning Tallinna Ülikooli vanemteadur ja Louvaini Katoliikliku Ülikooli emeriitprofessor Michel Poulain. Oponendid on Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli professor Emily Grundy ja Helsinki Ülikooli vanemlektor Elina Einiö. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
