Veel haigem on see, et kuulutuste all leiab ka pangakalkulaatorid, mis pakuvad automaatselt väikelaenu kuumaksu, kui võtta see sissemakstav summa laenuna neilt. Usun, et enamustel tekitabki sellise summa väljakäimine probleemi, eriti noortel. Tekibki küsimus, et miks Eesti seaduses pole sätestatud, mis ei lubaks maakleritel võlaõigusseadust väänata ja lasta siis meil kui üürnikel maksta teenuse eest, mida me pole reaalselt sisse ostnudki.

Võlaõigusseaduse § 658 lõike 1 alusel peab maakleritasu maksma käsundi tellija – see on üldine põhimõte. Ehk kui üürileandja annab korterit üürile ja leiab endale selles töös appi maakleri, peab vahendustasu maksma üürileandja kui maakleriteenuse tellija. Praktikas see nii ei ole.

Ilmselgelt käib ülekohus ju täie rauaga, mille pealt lõikavad kasu pangad. Noored on juba täiskasvanu elu alustamisest saadik pangaorjad. Miks Eesti Vabariik seda kõike toetab? Oleks aeg vastu võtta otsene seadus, mis keelaks sellise ülekohtu.

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Indrek Nikluse selgitus aasta alguses Delfi Kasulikule, et maakleritasu peab maksma osapool, kes maakleriteenuse tellis. Nikluse sõnul ei ole aga üldiselt keelatud kokkulepe, et tehingu üks pool maksab peale tehingu tavapärase hinna ka mingite muude kulude eest. „Näiteks ei ole müügitehingu puhul keelatud kokkulepe, et tehingukulud (notaritasu ja riigilõivu) kannab tervenisti üks pool või ostja tasub maamaksu poole aasta eest, kuigi riigi ees on müüja kohustatud maamaksu tasuma terve aasta eest,” selgitab ta.

Kas selline kokkulepe on lubatud ka eluruumi üürilepingu korral, on Nikluse sõnul küsitav, sest seaduse järgi on tühine kokkulepe, kus üürniku kohustuseks seatakse üürileandja kohustus. Seda eriti maakleritasu puhul, mis pole otseselt eluruumi kasutamisega seotud.

Täpsemalt loe Nikluse põhjendusi ja selgitusi siit!