Mis on Eesti jaoks kõige olulisem asi, mida ootame tänaselt NATO kohtumiselt?

Tegemist on eelkõige tutvumiskohtumisega USA uue administratsiooni ja selle liidri Donald Trumpiga. Kuivõrd kampaania kestel ja Trumpi varasemates esinemistes on kõlanud ka selliseid kõhklevaid ja kahtlevaid noote NATO vajalikkuse suhtes Ameerika julgeolekuhuvide realiseerimise seisukohast, siis liitlased kindlasti eeldavad, et NATO tippkohtumisel ütleb Trump välja Ühendriikide jätkuvalt jäägitu pühendumuse oma liitlaste kaitsmisele. See on kindlasti ka meie huvides.

Asepresident Mike Pence on mitmel korral rõhutanud, et liitlassuhe on ameeriklastele jätkuvalt oluline ja nad on sellele jätkuvalt pühendunud. Ta tegi seda näiteks ka kohtudes Balti presidentidega Münchenis. Seda on teinud eri formaatides välisminister Rex Tillerson ja sama on ka öelnud kaitseminister James Mattis.

Nüüd on oluline see sama sõnum kõige kõrgemal tasemel selgelt ja ühemõtteliselt välja öelda.

Teine asi on teistpidi vaadates on oluline, et Euroopa liitlased ja Kanada siis kinnitaksid omalt poolt, et on ameeriklastega ühes paadis ja mõistavad ja toetavad nende prioriteete.

Peate silmas kaitsekulude küsimust?

Jah, kaks olulisemat neist. Esiteks võrdsem koorma jagamine, et eurooplased võtaksid tõsiselt oma kohustusi kaitsekulude osas. Ja teiseks, et siis ka NATO liitlased on valmis rohkem panustama terrorismivastasesse võitlusesse.

Kaitsekulude osas saan ma aru, et pakutakse teatud uut meedet, mida võiks ehk nimetada NATO tugevamaks järelevalveks liikmesriikide üle – jälgitaks täpselt kuidas kaitsekulud kasvavad ja mida nende eest tehakse. Kas selline asi oleks piisav lahendus USA-le, mis on olnud nüüd üpris fikseeritud just kahele protsendile?

Kaks protsenti on kokku lepitud ja viimati ülekorratud väga selgelt Walesi tippkohtumisel. Ja siis joonistati ette ka selline 10 aasta perspektiiv, mille raames peaksin need, kes pole veel kahe protsendi peal, hakkama selles suunas liikuma. See tähendaks, et aastaks 2024 peaks olema see tase saavutatud.

Kaitsekulud on kindlasti iga riigi suveräänne eelarveotsus, aga selgelt ja regulaarselt kõrgemal poliitilisel tasemel õle korratud lubadus teeb sellest taganemise raskemaks.

Teine asi on see, et lisaks sellele numbrile vaadata ka siis väljundit ja milliseid võimeid selle raha eest saadakse. Need puudutavad näiteks investeeringuid suurtele relvahangetele. Ja seegi on suunatud sellele, et ei kasvatataks sotsiaalseid kulusid vaid ikka tänapäevast kaitsevõimet.

Seoses terrorismivastase võitlusega otsustatakse eeldatavasti, et NATO organisatsioonina asub nn ISIS-e vastase koalitsiooni liikmeks. Kas sellest Eestile ka mingeid konkreetseid uusi kohustusi tekib?

Eesti on olnud selle koalitsiooni liige ja ka teised NATO riigid on selle koalitsiooni liikmed. See tähendab, et lisaks 28 liikmesriigile istub nõupidamiste laua taha ka NATO organisatsioonina. Selles mõttes ei tule Eestile siit otseseid kohustusi.

Kuid eeldatavasti võtavad kõik riigid omale kohustuseks täiendavalt panustada erinevate võimetega sellesse terrorismivastasesse võitlusesse. Ameerika poolelt on see selge vajadusena välja käidud, kuid selle uue terrorismivastase võitluse strateegia sisustamine on alles käimas. Aga siin on selge, et ka meie poole on pöördutud, et võiksime oma panust suurendada ja me peame siin olema valmis seda ka tegema. See vajab analüüsi, mis võimeid oleks meil välja panna – on erinevaid võimalusi alates väljaõppemissiooni instruktoritest kuni eriväelasteni.

Korbi juhtum ei toonud kaasa üle-NATO-list skandaali
Delfi päris välisminister Sven Mikserilt, kas ja kuidas on eile Eestis seoses minister Mihhail Korbi sõnadega aset leidnud NATO skandaal Brüsselis kõlanud?

"Veel ei ole kolleegidega kokku saanud, kuid alati võib keegi huvi tunda, eriti lähemad naabrid, kes meie arenguid ja sisepoliitilisi sündmusi rohkem jälgivad. Seda, et see oleks kuidagi üle-Euroopaline või üle–alliansiline draama, seda kindlasti see pole," leidis Mikser.


"Seda enam, et tegelikult lahendas peaminister selle küsimuse kiiresti, otsustavalt ja arusaadavalt. Ja ka minister Korb ise tunnistas oma viga ja esitas lahkumisavalduse. Sellega on sellele siseriiklikult joon alla tõmmatud, kuid meedias leiab ta võib-olla veel kajastamist. Aga arvata, et see peaks meie sisulisi arutlusi domineerima NATO liitlastega tegevuste ja tuleviku üle, seda ma kindlasti ei usu," märkis välisminister.