"Pärast haigust tegin taastumisperioodil trenni pulsikellaga. Põhjusega, et vältida südame ülekoormust. Noor isehakanud treenerihakatis (mingil põhjusel asendas põhitreenerit) seisab kõrval ja skandeerib "tempo, tempo!" Näitan pulsikellale. Tibi ikka skandeerib "tempo, tempo!" Näitan uuesti pulsikellale - tibi ei jäta. Vähemalt kolm korda käratasin talle, et arst ei luba, enne kui tibinast lahti sain. Tean, mis koormust minu süda kannatab ja kontrollimiseks kannan kella. Kui palju "pühapäevasportlastest" oskavad ise ülekoormust vältida? Ülepingutamine aja lõpeb perearstil, kes peale analüüside võtmist paneb diagnoosi "psühholoogiline" - sest analüüsid on ju korras. Ja ülekoormus jätkub, kuni siis juba tõsisema vigastuseni. Arvan, et suurema teadlikuse korral turg puhastub ise ja libatreenerid jäävad lihtsalt klientidest ilm," kirjeldab üks treeniv kodanik enda kogemust.

Neid treenereid ja toitumisnõustajaid võib tihti ka teles kohata, kes ei tea, mida nad räägivad. Neid paksukeste tõsielu sarju oli karm vaadata. Üleskaalulistele sellised treeningkavad? Need tõsielu sarjad oleks tulnud keelustada, kui kuritahtlikud väärinfo jagajad. Pealegi on väga oluline treeneril aru saada, millises vormis on treenitav inimene, mis vanuses ja eas ta on, ning millised on personaalsed eripärad. Ma ei räägi mõne sportala treenerist,sest spordiala treenerid, kes on ala õppinud, peavad pidevalt nõu füüsilise ettevalmistuse treeneritega, või palkavad nad eraldi. Nagu meile tuli üks treener soovitusi andma, kuidas midagi treenida, kui noortemeeskonnaga treeningsaalis füüsilist ettevalmistust tõstsime. Jalgpalli meeskond, ei pea välja nägema nagu kulturistid, sest nad ei jõuaks joosta, lisaainete soovitamine on täielik kuritahtlikkus. Kasvueas noormeeste liigeseid, eriti põlvi ja selga koormata ebaloomulike raskustega vales asendis, võib lõppeda invaliitsusega," jagab teine Delfi lugeja oma mõtteid.