Suur viga, mis tehakse nii kodudes kui lastesõimedes/-aedades: lapsega räägitakse mingis lapsele tundamatus väljamõeldud pudikeeles. Vanemad omavahel selles keeles ei räägi! Lastaeaia töötajad omavahel ka selles keeles ei räägi. Selline ninnu-nännu, eriti ebanormaalselt pehme hääldusega ja grammatiliselt väga puudulik keel hakkab kehtima koheselt lapse esimeste vaevu äratuntavate sõnataoliste moodustiste väljatulemiste järel. Mitte miski ei suuda seda muuta kuni esimeste probleemideni heal juhul kodus, halvemal juhul koolis.

Kui keegi ütleb, et ei saa aru, mida laps räägib, aga emme teab kindlalt, et laps ütles "maaaarmsineeemmeee!", siis emme jaoks on kõik korras. Siis aga algavad probleemid lasteaias, eelkoolis ja päris koolis ning siis on juba hilja. Tegelikult on ammu juba enamikele sellise kasvatuse saanud lastele hilja!

Mõned punktid, mida minu arvates peaks lastekasvatamise ja pudikeele kasutuse puhul teadma:

1. Lapsega tuleb rääkida ja suhelda nagu väikese, aga justkui natuke aeglasema arenguga inimesega! Seletada aeglasemalt, pikemalt ja lihtsamate sõnadega. Kui ühe korraga ei jõua sõnum kohale, siis: "Räägime sellest hiljem rohkem."

2. Ninnu-nännu pudikeel on lapse jaoks mingi uus tundmatu keel, millist pole ta varem oma vanemaid rääkimas kuulnud. See, et laps ei oska rääkida, ei tähenda, et ta ei ole alateadlikult seda keelt kuulanud, järginud ja üritanud õppida!

3. Ninnu-nännu pudikeel aeglustab niigi segaduses vaevleva lapse (vt. eelmine punkt) arengut juba iseenesest, aga kui vanemad ei vaevu sellest kaugemale minema, on laps juba ilma jäänud nii paljust ja tema areng oma last armastavate vanemate poolt suure tõenäosusega jäädavalt rikutud!

Kurb on ka vaadata laste peale karjuvad vanemad, kes oma isiklikke frustratsioone välja elavad või lihtsalt ei vaevu lapsega suhtlema (loe: teemasse süvenema) või mis veel kurvam - pole selleks suutelised. Kõige kohutavamad vanemad on aga täistürannid: "Ma ütlesin Sulle, et Sa lähed oma tuppa ja me ei räägi sellest rohkem!"