Kuue lapse ema kurb lugu: raseduse ajal saadud valediagnoosi tõttu on poeg arengupeetusega
Olen saanud valusa hoobi. See juhtus raseduse ajal, kui sain valediagnoosi. Nimelt saadeti mind ultrahelisse. Seal aga sõimati põhimõtteliselt nägu täis, sest ma polevat rase, vaid mul olevat emakakasvaja. Ma olin šokis. Kukkusin sellisest diagnoosist ja käitumisest ahastusest jooma. Kodus ootasid aga viis last hoolitsust.
Teisel nädalal pärast suurt joomist aga hakkasid mul neerukivid liikuma. Viidi kohalikku maakonnahaigla erakorralisse. Seal oli ämmaemand valves ja kui kuulis mu lugu, vaatas ise ultraaheliga mu läbi. Tegi pildi - laps imes pöialt.
Nüüd aga on sellest lapsest saanud noormees. Tal on haigus, milles mina olen süüdi. Ta on arengupeetusega ja iseseisvas elus ise toime ei tule.
Süüdistan end siiani, et nii kergesti arsti uskusin. Tol hetkel ei mõelnud ma sellele, et olin ju eelnevalt käinud 3-4 kuu tagant regulaarselt kontrollis. Ka rasedusega olin juba pikemat aega arvel.
Sellise diagnoosi puhul, mis mulle tol korral öeldi, lööb nii mõnelgi mõistuse peast. Oled ahastuses ja ei leia seda õiget otsust. Veel nõrgema närvikavaga naine oleks mitte joonud, vaid nööri kaela pannud! Siis oleks olnud viga hilja parandada.
Selline on isiklik kogemus minul valediagnoosiga.
