Eesti keemiatudeng läks Nobeli laureaatide kasvulavale õppima
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu alustab Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes rakenduskeemiat ja biotehnoloogiat õppiv Egle Truska. Egle õpib sel kevadsemestril Saksamaa kuulsas Göttingeni Georg Augusti ülikoolis.
Põhikooliajast saadik on mind vallanud soov minna välismaale mõneks ajaks õppima. Küll soovisin minna YFU-ga Lõuna-Ameerikasse, Taani ülikooli, Prantsuse Guajaanasse loomadega tegelema ning USA-sse raamatuid müüma/lapsehoidjaks. Plaane on olnud seinast seina ja paraku tuleb tõdeda, et ükski neist projektidest pole senini käima läinud. Iga asi on muidugi millekski hea ja eks siis olen selle arvelt muude asjadega tegelenud.
Nobelistide kasvulava
Kui päris aus olla, siis esialgu soovisin minna vahetussemestriks kas Prantsusmaale või Sloveeniasse, aga tuli välja, et praeguste ülikoolidevaheliste lepingute puhul oleksin pidanud nende riigikeeli oskama, näiteks Prantsusmaa ülikoolide kodulehtedel oli kirjas "rangelt soovituslik".
Hea küll. Kuna saksa keelega olen ennegi mõningal määral kokku puutunud, seda põhikoolis veidi huviringis õppides ning mööda Saksamaad ja Austriat ringi hääletades, siis tundus ka Saksamaa päris hea valik ning seda just keeleõppe seisukohalt, kuigi õppekeel saab olema inglise keel.
Samuti pidavat Georg-August-Universität Göttingen olema ajalooliselt oluline kool, sest selle ülikooliga on olnud seotud üle neljakümne erineva nobelisti. Lisaks pidavat Göttingen meenutama tudengilinna Tartut. Pärast pikki ja väga vaevalisi kirjavahetusi vähemalt kuue erineva inimesega (kusjuures samal teemal) olen ülikoolilt siiski kinnituskirja kätte saanud ja jäi üle ainult kohale jõuda. Kusjuures seda postitust alustasin Müncheni lennujaamas, täiendan Hannoveris ja ilmselt päris valmis saab Göttingenis.
Mis mind ees ootab?
Enne Saksamaale teele asumist olin kaks nädalat Prantsusmaal Bordeaux' kandis ühel kursusel, millest teen võib-olla eraldi postituse. Prantsusmaalt tagasi jõudes oli mul aga ainult kaks ja pool päeva, et kott lahti pakkida, koju minna isa sünnipäeva tähistama, Tallinna korter tühjaks kraamida ning Saksamaale mineku kott kokku pakkida.
Enne Prantsusmaale minekut oli mul neli eri hunnikut: Saksamaale, Prantsusmaale, ära viia, korterisse jätta. Päriselt kotti kokku panema hakates oli illusioon kaasa võtta muuhulgas hommikumantel, kingad, oma tekk, saumikser, pott, taldrik... – mis te pakute, mis neist tegelikult kotti kaasa sai? Tuleb välja, et 23+8 kg pagasit ei olegi nii palju, eriti kui tahta kaasa võtta Eesti komme, vana Tallinnat, kama jne. Eks siis tuleb kohale jõudes olukord ära hinnata ning tõenäoliselt tuleb üht-teist minna poest ostma. Eesti kraami ju poest ei saa ning seepärast olid need kaasavõtmisel eelistatud :)
Mis mind on ees ootamas või mis arvan, et mind on ees ootamas? Kõigepealt ootab mind loodetavasti Göttingeni bussijaamas exchange buddy ehk tugiõpilane Svenja, ühekohaline ühikatuba, saksa keele intensiivkursuse tasemetest, et ennast järgnevaks keeleõppekuuks määratleda (A2 oleks mu meelest päris hea :D), vähemalt 15 EAP eest õppeaineid keemia ja bioloogia teaduskondades, bürokraatia ning muidugi X-faktor kõike muud.
Göttingeni saabusin strateegiliselt neljapäeva õhtul, et vajadusel saaks reedel juba mingeid asju ajada ning nädalavahetusel rahulikult sisse elada. Õnneks ootaski mind bussijaamas Svenja, kes mind uude koju juhatas. Päeval oli ta juba võtmed ära toonud, nii et sellega läks kõik hästi. Kindlasti põlete uudishimust, kus ma siis nüüd õigupoolest elan?
Selliseid majakesi on siin päris palju, kokku kutsutakse seda Studentendorf - tudengiküla. Minu koduke asub Göttingeni kesklinnast ja ülikooli kompleksist umbes kahe kilomeetri kaugusel väikese mäekese jalamil. Mulle see asukoht sobib, sest minu toa aknast paistab isegi natukene mägesid. Kohalikele pole need muidugi midagi, aga labidaga löödud Eestimaalt tulles kosutavad hinge juba sellisedki künkad. Minu majapooles on kokku 12 tuba, kus igas on üks elanik. Majal on kaks korrust, mina olen ülemisel.
Minu meelest on see päris hea variant, et vähemasti kraanikauss on siiski toas. Saab hambapesu ja teevee juba toast kätte. Ühisruumi peame ise korras hoidma (semestri alguses pidime ülesanded elanike vahel ära jagama), aga koridorid ja vannitoa-WC koristab koristaja. Jumal tänatud!
Kogu elamise eest pean maksma 200€/kuus. Selle sees on siis kommunaalid, internet ja üür ehk minu meelest päris hea kaup. Esialgu hoiatati igal pool, et tehku ma avaldus ühiselamusse saamiseks võimalikult vara, sest kohti on väga vähe saadaval. Minu õudusunenägu oligi see, et pean hakkama viimasel hetkel eraturult koos jubeda bürokraatia ja üüratute hindadega elukohta otsima.
Läks õnneks!
