80%-se töövõimetusega tööline: kui nüüd äkki töövõimelisuse protsenti alandada, ei tuleks ma rahaliselt enam toime

Palusime lugejatel jagada oma lugusid, kuidas neid on töövõimereformi muudatused mõjutanud. Siin on ühe inimese lugu, kes oma töövõimetuse üle ei kurda, sest tööandaja on vastutulelik ja töö sobiv.

Mina olen 80%-se töövõimetusega, aga käin praegu tõesti tööl 75%-se koormusega. Seda vaid tänu sellele, et mul on sobiv töö ja graafik ning head ravimid, mis toime aitavad tulla. Samas, kui mind nüüd äkki 75% töövõimeliseks peaks tunnistatama, ei tuleks ma rahaliselt enam toime.

Ühtegi teist tööd teha ei saa ja sellest tulenevale järgnevale jamale ma hetkel mõelda ei taha. Igatahes jääb riik minu maksurahast ilmselt ilma. Enne kogu rahva 100% töövõimeliseks tunnistamist võiks tõsta miinimumpalga sellisele tasemele, et kõik see rahvas tööl käies ellu ka jääb.

On ju juttu olnud, et kui töötasu + pension ületavad mingi summa (oli äkki 600?), siis vähendatakse toetust. Igati õiglane ju, alla 600 ei tohikski keegi kätte saada. Vot see, et meil suur osa tööl käivast elanikkonnast vähem teenib, on ebaaus ja järjest uusi töövõimetuid tootev (kas rabatakse mitmel kohal, tehakse ületunde ja sandistutakse füüsiliselt või põletakse läbi, tekib sügav depressioon).

Muide, seljahaige inimene ei saa sugugi päevad otsa kontoritoolil istuda, kui tal just iga tunni tagant liikuda ja vahepeal isegi lamada ei võimaldata. Tool peab olema kindlasti ergonoomiline ja töötaja vajadustele vastav, jalatugi ka laua all, aga tööandjad selliseid kulutusi väga tegema ei kipu.

Ühe korra olen näinud sellist asja, et tudengid käisid uurimistöö raames meie koolitusasutuses valgustust mõõtmas ja küsisid, kuidas meile tundub olevat. Kõik kurtsid, et silmadele hakkab ja on kohutavalt väsitav, aga ega sellest kohapeal midagi muutu - andmed jäävadki sinna uurimustöösse.