Mina olengi nähtamatute põlvkonna esindaja. Ei, ma ei ela vanemate kulul, samuti ei pea ma end laisaks, lolliks ega ühiskonnast tahtlikult eraldanud kodanikuks. Olen juba põhikoolist saati ise oma taskuraha teeninud, samuti püüdsin nii palju kui võimalik ka ülikooli kõrvalt tööd ja praktikat teha. Mul on lõpetatud loodusteaduste magistriharidus.

Hoian end pidevalt kursis poliitikaga ja muu ühiskonnas toimuvaga. Pärast magistrantuuri läksin pooleteiseks aastaks maailma avastama ja Eestisse tagasi tulles olin valmis koheselt tööle asuma.

Ma ei esinda neid inimesi, kelle põhiline motivaator on raha. Samas ei pea ma end neist paremaks, kes teevad raha teenimise nimel ausat tööd. Igaühel on siin ühiskonnas täita oma oluline roll ja väärtushinnangute paljusus moodustabki toimiva terviku.

Õppisin viis aastat Tartu ülikoolis ja tahan omandatud teadmisi rakendada südamelähedases valdkonnas töötades. Ma ei ole see noor, kes ütleb, et alla 1000-eurose kuupalga eest ma end kodust välja ei vea. Tahan lihtsalt oma erialast tööd teha ja tean, et alguses tulebki end tagasihoidlikuma töötasu eest tõestada. See, mida aga ei ole, on erialane töökoht. Olen tahtmatult nähtamatute põlvkonna osa, kuid tunnen, et ühiskondlik arvamus lööb meid kõiki ühe puuga ja teeb nii mõnelegi ülekohut. Ei taheta mõista, miks me sellisesse seisu oleme sattunud.

Vastupidiselt kõlama jäänud kuvandile tegelen pidevalt tööle kandideerimise ja eneseharimisega, seda juba üheksandat kuud järjest. Elan välismaal teenitud säästudest. Kusjuures välismaal leidsin ma tööd kergesti. Loomulikult tuleks esmalt peeglisse vaadata ja küsida, miks ma siiani pole Eestis tööd leidnud. Milliseid oskusi peaksin eneses arendama või juurde õppima? Eneseanalüüsimise kõrval olen teiselt poolt hakanud järjest enam nägema, et siin võib tegu olla süsteemse veaga, sest raskustega töö leidmisel seisavad silmitsi ka teised minu tublid kõrgharidusega tuttavad.

Olen osalenud konkurssidel, kus ühele ametikohale kandideerib üle 100 tööotsija. See arv pani mind tõsiselt mõtlema. Midagi peab olema valesti, kui tööle saamise statistiline näitaja on nõnda madal. Tagasi vaadates meenuvad esimesel kursusel pilgeni täis auditooriumid, kuhu osad üliõpilased ei mahtunudki istuma. Tagant järgi mõeldes tehtigi ülikooli sisseastumise lävendite seadmisel viga, andekaid keskkooli lõpetajaid oli laulva revolutsiooni ajal sündinute seas palju. Magistrantuuri lõpetades näis, et dekaani jutt imelisest tulevikust tundub liialdusena, sest analüütiliseks treenitud mõistus ütles, et kõigile meile erialast tööd Eestis ei jagu. Pärast lõpuaktust hakkasimegi arutama, kes läheb Soome ja kes Austraaliasse ja kas peaks hakkama ehitamist õppima. Sel hetkel tundus öeldu meile huumorina, kuid praegu tagasi mõeldes olime oma väljaöelduga üsnagi prohvetlikud.

Hakkan aina enam oma unistusest taganema ja mõtlen uue eriala õppimise peale. Teise magistrikraadi omandamine on tasuline ja võtab kaks aastat aega. Samuti kaalun välismaale kolimist, kuigi tahaks ju olla nende hulgas, kes ütlevad "mina jään".

Olen töötuna arvel ja pean end iga kuu töötukassale näitama. Minu sõnakasutus siin kohal ei ole juhuslik, sest mulle tundubki see vaid fiktiivse näitamisena. Siiamaani on töötukassa konsultatsioonidel käimine osutunud vaid "linnukese" kirja saamiseks, sest kohapealsed spetsialistid kirjutavad 15-minutilise vastuvõtu ajal üles, kuhu ma olen kandideerinud ja sellega tegelikult kogu konsultatsioon piirdubki (minu valimi moodustavad kolm konsultanti). Seega peaks riik tõsiselt mõtlema, kas praegune süsteem sellisel kujul toetab tegelikult tööotsijat või on töötukassa puhul tegu eelkõige statistikat juurde tootva institutsiooniga, mis koormab meie tublit maksumaksjat.

Lihttööle kandideerides vaadatakse mind umbusklikult, sest eeldatakse, et lahkun niipea, kui leian oma kvalifikatsioonile vastava töö. Kuna mulle meeldib tegutseda ja end pidevalt proovile panna, siis teeksin põhitöö otsimise ajal lisaks vabatahtlikule tööle hea meelega ka oma erialaga. Sel juhul olen ma koheselt pärast ametliku töötasu laekumist kuuks ajaks ilma haigekassa ravikindlustusest ning pidevalt nn tööampse tehes olengi ma alaliselt haigekassa ravikindlustuseta. Samuti ei ole minu töötasu piisav, et ise enda ravikindlustuse eest maksta.

Süsteemi poolt olen pressitud üsna kitsasse seaduslikku prakku, kus äraelamise võimalusena on ühel pool otsitav alaline töö ja teisel pool kindlustundeta lühiajaliste tööotste tegemine. Jääb üle ka võimalus hakata ettevõtjaks ja ise endale tööd pakkuda. Ilmselgelt pole ettevõtluse alustamine kõigile noortele nii kogemuste kui ka rahaliste ressursside poolest jõukohane.

Siinkohal puudutas president Kersti Kaljulaid oma aastapäeva kõnes teemat, mis on aktuaalne olnud juba mõnda aega. Meie tööpoliitika ei toeta tänapäeva inimeste töötamise mudeleid. Tal oli tuline õigus.

Paljuski on tänapäeva töö projektipõhine, meie seas on palju neid, kes töötavad töövõtulepinguga. Praegune tööpoliitika soodustab kahtlemata töötasu mustalt maksmist. Samuti peame kriitiliselt üle vaatama oma kõrghariduse süsteemi. Praegu on kahjuks väikese riigi jaoks liiga palju üksteist dubleerivaid õppekavasid ja paljud õppekavad ei vasta tegelikult tööturu vajadustele.

Kas tahame pakkuda haridust, mis vastab tööturu vajadustele või peabki suur osa ülikooli hariduse saanutest võtma seda kui eneseotsinguid toetava süsteemi läbimist? Kuidas tõsta kutsehariduse mainet ja kvaliteeti? Väikese riigina saame olla paindlikud ja reageerida kiiresti tööturu vajadustele, kuid selleks peab esmalt antud teemaga tegelemiseks olema poliitilist tahet ja võimekust. Hästi korraldatud haridus- ja tööpoliitika võib olla võti ka sõltuvusprobleemide ja psüühiliste häirete ennetamiseks.