Kallase sõnul ei ole Eestil praegusel kujul presidenti vaja. “Eestil võiks olla üks valitsusjuht,” ütles Kallas.

“Sellisel juhul oleksid presidendil ka palju suuremad võimalused riiki juhtida,” selgitas Kallas. “Kindlasti peaks saama Eestile kõige tähtsama inimese valida neljaks aastaks otsevalimistel. Praegu on selleks inimeseks peaminister, keda aga samuti ei valita otse — ta võib küll saada valimistel väga palju hääli, aga ta ei ole ikkagi otse valitud. Rahvas ei ole saanud seni valida inimest, kes Eestit juhib. Rahvas on valinud parlamendi liikmed, kes määravad, kes Eestit juhib. Ja siis on seal kõrval üks arusaamatu inimene, keda — nagu selgus viimastel presidendivalimistel — ei tohi samuti mingil juhul valida lasta. “

Tõnis Saarts meenutab, et sarnaste mõtetega käis Kallas välja juba aastal 2002. “Selle käis ta toona välja seoses ühe Reformierakonna skandaaliga. Siis spekuleeriti, et kas see polnud pigem suhtekorralduslik ettevõtmine, et seda skandaali kuidagi summutada, kuid tundub, et tegemist on pigem Kallase enda sisemise veendumusega, sest ta on ka hiljem selle ettepaneku juurde ikka ja jälle tagasi tulnud,” tõdeb Saarts.

Politoloog lisab, et presidendi ja peaministri ametite ühendamise on Eesti juba oma ajaloos kord läbi proovinud. Esimese vabariigi päevil, enne 1934. aasta riigipööret, täitis riigivanem nii valitsusjuhi kui riigipea ülesandeid. Oluline vahe oli aga selles, et riigivanemat ei valitud ja ta täitis rohkem ikkagi valitsusjuhi kui riigipea ülesandeid. Aastatel 1920-1934 oli Eestis ametis tervelt kuusteist riigivanemat. “Reeglina toonased valitsused üle aasta ei püsinud, nad olid väga ebastabiilsed,” viitab Saarts.

Saartsi sõnul peaks Kallas oma ettepanekut rohkem selgitama. „Mis juhtub, kui otsevalimistel valitud riigipea juhitud valitsuskoalitsioon laguneb ja tema erakond satub opositsiooni? Kas tulevad uued valimised või hakkab riigipea juhtima valitsust, kus tema erakond polegi enam esindatud? Mõlemal juhul näen ma suuri probleeme, ” nendib Saarts.

Täna on Iisrael ainuke läänemaailma riik, kus on otsevalitud peaminister, ütleb Saarts. „Seega on peaministri otsevalimine väga harv praktika ja enne kui sellist ettepanekut teha, tuleks uurida Iisraeli tausta ja küsida, kas sealsete praktika ülevõtmine haakub tänase Eesti poliitilise reaalsuse ja erakonnasüsteemiga,“ soovitab poliitikateadlane.

Samuti oleks sellise muutuse jaoks tarvis ühiskondlikku konsensust, et see on tõesti vajalik, sest see eeldaks põhiseaduse muutmist ja seega 2/3 riigikogu liikmete poolthäält. Tänases olukorras sellist toetust Saarts riigikogus vormumas ei näe, sest tema sõnul pole isegi Reformierakond ühtselt Kallase ettepaneku taga.

„Taolised suuremat sorti riigikorralduse muutused on ka väga ebatavalised nii vanades, kui ka juba paikaloksunud ja tõsiseltvõetavates uutes demokraatiates“, tõdeb politoloog. Ühe erandina toob Saarts välja küll Prantsusmaa näite, mis läks 1958. aastal sisepoliitilise kriiside tulemusena üle poolpresidentaalsele valitsemissüsteemile, mis on täna oluliselt stabiilsem kui enne reformi.

“Stabiilsed läänedemokraatiad üldiselt niisuguseid fundamentaalseid nihkeid ette pole võtnud,” ütleb Saarts. „Tegemist oleks üsna suure muutusega, sest me muutuksime tänasest selgelt parlamentaarse riigikorraldusega riigist millekski, mis pole enam ei presidentaalne ega parlamentaarne riik, vaid mingi kummaline Läänemaailmas peaaegu senitundmatu hübriid. Kui selliseid ettepanekuid tehakse, siis peaks selle taga olema veenvad argumendid ja varasemate rahvusvaheliste kogemuste ning praktikate kriitiline analüüs. Ootaks neid Siim Kallaselt ja tema meeskonnalt suure huviga,“ kõneleb Saarts.