Peale õpetamisega tegelen ka lasteaedade IT arendamisega. Põhikoolis olin pingereas alla keskmise ning väga teiste õpilastega ei suhelnud. Õnneks tuli mõistus pärast kooli lõpetamist kohale. Olen olnud ehituse peal tööl, Hesburgeris suviti teenindajana ning turbapõldudel mättaid ladunud.

Pean tõdema, et hetke olukord on tõsine, kuid usun, et selles ei ole süüdi ei palganumbri suurused, ei töökoha puudumised ega ka paljud teised enamlevinud põhjused. Paraku on selles süüdi kodune kasvatus, noored ei oska tööd teha, kuna enamik lapsevanemaid lasevad enda lastel kodus elada murevabalt ilma, et ise peaksid midagi tegema. Sellest ka tulenev puuduv vastutustunne ning kohusetunne. Pole ammu kuulnud, et kedagi oleks aetud suvel malevasse või vanavanematele maale appi. Seda on isegi näha koolitundides.

Puudub igasugune surve ka vanemate poolt, sest nemad tõesti usuvad noore sõnadesse, kui too ütleb, et "tööd pole või küll ma leian" ilma, et ise oleks kordagi uurinud või ennast kasvõi töötuna arvele võtnud. Paljud ei ole isegi teadlikud, et ennast saab töötukassasse arvele võtta või kuidas isegi koostada korralikult oma CV-d.

Omandanud ise ainult keskhariduse koos kutsetunnistusega, olen väga palju vaeva näinud, tasuta praktikatel, koolitustel ning kohapeal firmades tööd küsimas käinud. Jah, töö leidmine ei ole kerge, eriti väikelinnas, aga see ei tähenda seda, et seda pole.

Vaadates lehekülgi ja lehekülgi pakutavatest tasuta koolitustest veebis, mõtlen vahest küll, et inimestele on taldriku peale ette kantud võimalused enda harimiseks ning piisab ainult sellest, et ennast kohale vedada. Endal isegi tekib vahest soov mõnest osa võtta, aga paraku ei leia töö kõrvalt aega. Võimalusi on tegelikult palju. Ise sain isegi aastasele õpetaja koolitusele TTÜ-s täiesti tasuta projekti raames.

Teiseks probleemiks on see, et valitakse pärast põhikooli või gümnaasiumi vale eriala ilma, et mõeldakse enne läbi. On mul endalgi tuttavaid, kes on mitu korda kooli pooleli jätnud või ei ole viitsinud kohal käia sellepärast, et eriala ei läinud kokku enda ettekujutusega. Väiksemas linnas on seda eriti näha ning väga tihti kohtan vanu kursusekaaslasi Jyskis või Maximas poemüüjatena. Vähemalt nemadki on leidnud endale mingisuguse töö. Pean mainima, et võrreldes 10 aastat tagasi on meil õnneks praegu välja arenenud mitmed huvihariduskoolid, kust õpilased saavad tundma õppida alasid, mis võivad neid huvitada ning millest võib saada nende töövaldkond.

Kolmandaks on süüdi on ka koolid ise. Võetakse kergekäeliselt õpilasi vastu ning hoitakse neid nimekirjades võimalikult palju peaasi, et kool saaks pearaha õpilaste arvu pealt. See, kas õpilane suudab pärast kooli lõpetamist toime tulla, ei ole kellegi asi. Oskan seda öelda, kuna tunnen ise mitmeid teisi õpetajaid mitmetest koolidest ning olen nii mõndagi kuulnud.

Alustasin arvuti eriala õpinguid aastal 2012 kutsekoolis ning kursusel oli meid 34. Kolme ja poole aasta möödudes lõpetas ainult 18 ning kutseeksami tegid ära 16 õpilast. Eelmisel aastal sooritasid kutseeksami positiivselt ainult 4 õpilast. Võibolla tõesti peame hakkama palkama Indiast inimesi Indiast.

Mis puudutab töötasu, siis ega elamata ei saa jääda sellepärast, et palk ei motiveeri. Ega minu poole kohaga nooremõpetaja palk ei ole ka kiita ning alati loodan, et see võiks tõusta. Elus võib igasugu asju juhtuda ning uued valikud tekivad alles siis, kui sa ise midagi ette võtad.

Kutsungi teid, kallid vanemad, palun ärge taluge või sallige seda ükskõikset käitumist kodus ning ka minu noored sõbrad, palun võtke midagi ette. Maailm on suur ja lai ning ootab avastamist, kodus istudes kahjuks ei jõua te mitte kuhugi.