Detsembri alguses peatati Rocc al Mare keskuse juures buss nr 42 piletikontrolliks. Selle käigus selgus, et ühel noorsandil, peale vaadates nii 13-14 aastasel, oli jäänud pilet valideerimata.

Poisi ehmatas ikka näost korralikult kaameks ja kontroll küsis, et miks te siis ära ei valideerinud? Peab ju valideerima. Poiss vastas, et unustas.
Mõtlesin, et mis siis nüüd saab? Tundus, et ka teistel reisijatel oli küsiv pilk silmis, olin valmis juba sekkuma ja poissi kaitsma hakkama, aga kontrolör viibutas poisile näppu ja ütles et ära teinekord siis unusta ja astus bussist välja.

Võib-olla sellel kontrollil oli kodus samasugune teismeline ja teadis, missugused udupead nad mõnikord olla võivad. Uksed sulgusid ja sõit jätkus, päike paistis, noorsandil oli naeratus näos, minu hinges oli rahulolu, maailmast pole veel inimlikus kadunud.

Aitäh Ühisteenused mõistva ja inimliku suhtumise eest. Toona mõtlesin, et kirjutan neile sellest positiivsest kogemusest, samas tekkis kahtlus, et äkki saavad need kontrollid siis hoopis kiituse asemel karistada? Jätsid nad ju trahvi tegemata.