„Kolleegid ja tudengid on tõepoolest minu kandideerimisest rääkinud. Aga oma kandideerimise otsustan alles siis, kui oleme valdkondades lõpule jõudnud aruteludega, millist ülikooli me soovime ja millised on uue perioodi ootused rektorile,“ vastas TÜ praktilise filosoofia professor, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop küsimusele, kas ta kavatseb kandideerida rektoriks. „Kui sihid on ühiselt seatud, saab kaaluda, kas minu kogemusest võib olla ülikoolile kasu kokkulepitud visiooni elluviimisel.“

Sutropi sõnul soovitas ta tudengitele, kes sügisel kandideerimise asjust tema poole pöördusid, et nad alustaksid läbimõtlemisest, millist rektorit ülikool vajab. „Nad panidki kirja oma julge ja visioonirikka pöördumise. Tudengite peamine sõnum oli, et ülikool vajab rektorit, kelle fookuses oleks inimene, kultuur ja ühiskond,“ ütles Sutrop. „Et uue rektori juhtimisel peab ülikool suunama oma jõupingutused Eesti ühiskonna probleemidele terviklike lahenduste leidmisele.“

„Olen ülikooli juhtimise üle ülikooli rektoraadi liikmena viimasel ajal palju mõelnud ja jagan tudengite arvamust, et Tartu ülikool on praegu liialt sissepoole pööratud ning peaks võtma endale suurema vastutuse Eesti ühiskonna ja kogu maailma ees seisvate probleemide lahendamisel,“ leidis ta. „Maailm muutub väga kiiresti ja ka Eesti puhul pole kindel, kas kõik see, mille oleme iseseisvuse taastamise järel ehitanud, jääb püsima. Eesti jaoks on oluline, et ülikoolis tehtav teadus aitaks kaasa meie teadmispõhise poliitika, majanduse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengule.“

Paljudele Eesti ühiskonna põletavatele probleemidele tervikliku lahenduse leidmine eeldab Sutropi arvates mitte ainult ühiskonnateadlaste vaid ka arstiteadlaste, bioloogide, füüsikute, infotehnoloogide, keemikute ja paljude teiste kaasalöömist.


„Ülikool mõtleb ühiskonnaga suheldes praegu eelkõige sellele, kuidas näidata, milles ülikool on hea. Oluline oleks aga mõelda ka sellele, mida ta saab ühiskonna heaks teha,“ sõnas Sutrop. „Ühiskondlik aktiivsus eeldab ülikoolilt mitte ainult olulistel teemadel sõna võtmist ja riiklike poliitikate kujundamisel osalemist, vaid ka suuremat avatust, paindlikkust ja algatusvõimet ühiskondlike probleemide tõstatamisel ja lahendamisel.“

Selleks, et ülikool saaks ühiskonda teenida, peaks ülikooli juhtimine toetama pigem koostööd kui konkurentsi, leidis Sutrop. „Euroopa Komisjoni eksperdina töötades ja välisülikoole nõustades olen mõistnud, et teaduses tagavad edu säravad ideed ja nende realiseerimist toetav süsteem. Kaasavam juhtimine ja tugistruktuuride koostöövõimekuse tõstmine võiks aidata kaasa sellele, et teadlaste lennukad ideed teostuksid,“ ütles ta.

„Valdkondade vastandamise asemel on kindlasti vaja leida pigem ühisosa. Üksteiselt teki pealt ära sikutamise asemel tuleks kasvatada ühist võimekust saada ülikoolile välismaist teadus- ja arendusraha. Selles vallas on meie ülikooli edukus olnud seni liiga väike, arvestades väljapaistvate teadlaste hulka.“

Reformid toovad Sutropi sõnul edu vaid siis, kui need on inimestele arusaadavad ja vallandavad loovuse ning positiivse energia, jõuga läbi viidud reformid võivad aga inimesed apaatseks muuta ja viia selleni, et tõmbutakse oma kookonisse ja kaotatakse huvi suuremates asjades kaasa rääkida. „Kahjuks on ülikool praegu just sellises seisundis, et vajab äratamist. Kas muutusi soovitakse, selgub lähinädalatel,“ tõdes ta.

Kõige kahetsusväärsem oleks Sutropi arvates see, kui rektori valimised tuleksid vaid ühe kandidaadiga. „Aasta eest toimunud dekaanide valimisel olin humanitaarteaduskonna ja kunstide valdkonna dekaani kohale ainus kandidaat. Need olid igavad valimised, kuigi oli hea tajuda oma valdkonna inimeste ja tudengite suurt toetust ja usaldust,“ ütles ta. „Praegu oleks ülikooli tervise ning arengu seisukohalt siiski väga vajalik, et rektori ametipostile kandideerijaid oleks rohkem kui üks.“