Külastame ikka tähtpäevadel perega surnuaeda. Nii lahkunute sünnipäevadel kui ka jõuludel ja aastavahetusel. Sellel aastal käisime samuti jõululaupäeval surnuaedades, et lahkunute haudadel küünlaid süüdata. Sel korral sain aga Anna kalmistule minnes ebameeldiva üllatuse osaliseks.

Minnes kalmistule, märkasin vanemat prouat ühe aiaga piirneva kalmu juures kohmitsemas. Algul ei pööranud tähelepanu, kuid siiski veidi eemal olles peatusin ja nägin, et ta murrab haual olevalt puult oksi. Algul arvasin, et ilmselt ta murrab oksi, mis aiast välja ulatuvad,kuid siis nägin, et ta paneb need murtud oksad väikesesse kilekotti. Kuna ta aga ilmselt märkas, et ma teda jälgin, siis eemaldus kiirelt haua juurest. Olin ehmunud ja hämmeldunud.

Pannud omaste hauale küünlad põlema, tulin selle haua juurde, kus proua oli toimetanud. Pilt, mis mulle avaldus, oli masendav. Murtud oli oksi jugapuult ja eriti robustselt - tüükad püsti. Prouast, keda ei tahaks küll nii nimetadagi, polnud jälgegi. Kas tõesti murdis ta oksi, et jõuluõhtul nendega oma kodu kaunistada?

See kurb pilt nendest räsitud tüügastest häirib mind siiani. Kuhu on kadunud inimlikkus, kas tõesti peab rüüstama teiste haudu, et endale luua jõulurõõmu? Kui tõesti vaja oksi kodu kaunistamiseks, siis meil on veel metsi, kust võib murda oksi. Selleks ei pea minema kalmistule ja vandaalitsema.

Olen siiani õnnetu, sest ei osanud tol hetkel kohe reageerida. Ei uskunud, et on selliseid inimesi, kes lihtsalt nii süüdimatult käituvad.