Klienditeenindajad seismisest: kaotasin ligi 10 kilo ning tekkisid minestushood
Klienditeenindajaid, kes seisavad oma tööd tehes tunde on palju. Siin on lugemiseks kolme klienditeenindaja lood. Mõni tööandja siiski hoolib oma töötajatest.
"Töötasin ise ka mingi aeg riietepoes ning töö ajal kordagi istuda ei tohtinud, isegi tooli polnud selle jaoks. Vahest õhtuti, kui rahvast polnud, istuti lihtsalt leti taha maha, et vähegi jalgu puhata. Samuti niisama seista ka ei lubatud, koguaeg pidi midagi tegema, liikuvuses olema. Kui oli puhkepaus, jälgiti minuti pealt, et sa kauem ei puhkaks ja vahest kästi isegi varem oma lõuna ära lõpetada ja kiiremini süüa, et saaks kiiremini kliente teenindada. Seal töötatud ajaga kaotasin ligi 10 kilo ning tekkisid minestushood, oli vaimne ning füüsiline nõrkus. Kaalusin minna ka tarbijakaitsesse ning vestlesin teise töökaaslasega, kes selle peale ütles, et pole mõtet, iga kord ettevõte pääseb ja ei tehta midagi, lastakse pigem mind lahti. Pidasin vastu 6 kuud ning tulin tulema. Hiljem töötukassast sain teada, et pidin saama ka nendelt hüvitist pärast lahkumist, kuna töötasin alla miinimum palgal jne. Igatahes, ettevõte on väga tuntud ning väliselt tundub väga korralik ja käive on okei, kuid töötajad on kui orjad."
"Olen töötanud Ülemiste keskuses 10 aastat. Lisaks minuga koos veel kaks inimest sama kaua. Meie ülemus on lihtsalt super inimene, kes väärtustab oma töötajaid. Sünnipäevadel on alati lillede ja väikse ümbrikuga õnne soovimas. Lisaks ka ühised väljasõidud spaadesse ja jõulupreemiad. Samas on poode, kus näen, kuidas teenindajad paari kuuga närbuvad. Halvemal juhul kõigil oma vabadel päevadel haiglauksi põmmivad. Palgast ei julge keegi isegi rääkida, töötundidest samuti. Üks jääb lõplikult haigeks, teeb teine tema töö ja saab endale selle arvelt midagi rohkem oma perele lubada. Kuniks lõpuks töökoormus ka tema sandiks muudab. Ülemistes on 270 poodi kuskil ja julgen väita, et 250 toimub täielik inimeste sandistamine."
"Ma olen 10 aastat kaubanduses töötanud ja ei ole kunagi tohtinud istuda. Kedagi ei huvita mingisugune töökeskkonna inspektsioon, nad võivad kontrollida, aga ega see ei muuda midagi. Ma ei ole skeptiline ega negatiivne, vaid see lihtsalt käibki nii, et tagatakse pealtnäha seaduslikud tingimused, paberid täidetakse ära, kontrollid tehtud, aga reaalne elu on teine. Töötajad jagavad umbses ruumis 10 minutit sööki sisse ahmides taburetti ja ladudes tuleb otseses mõttes eluga riskida, et kaupa kätte saada. Juhtkond ei pea vajalikuks selliseid kulutusi teha, nagu inimväärsete tingimuste tagamine. Rääkides jala- ja seljavaludest, siis kui neid kaua kurta või arsti toodud tõendiga nõuda teatud istumiskordi, riskid tööst ilmajäämisega - a la ei saa tööga hakkama, tuleb uus otsida. Tean seda kõike, kuna olen olnud nii teenindaja kui juhataja - igal astmel pead siiski suuremate käsku täitma ja kuigi võitled nii palju enda töötajate eest, kui saad, siis lõpuks oled ikkagi sina see, kes "vastu töötab" ega majanduslikult/kaubanduslikult ei mõtle, sest soovisid neile seadusega ette nähtud graafikuid, pause ja puhkamistingimusi."
