Naljakas on see, et tööpäev algab kaheksast, siis istutakse kella viieni pingsalt arvuti taga ja tehakse tööd, ning kui kell saab viis ja lahkumise märke näitad, vaadatakse ikka päris imelikult. Siis saab alles hakata vaikselt viimaseid asju klaarima, et loodetavasti ühe-kahe tunni pärast koju minna. Nädalavahetus magatakse suurest väsimusest maha ning siis jälle tööle. Elu põhimõtteliselt ei ole.

Ma tean, et paljud ütlevad nüüd, et noorena tulebki ennast üles töötada ja nii edasi. Ülestöötamise ja ületöötamise erinevuste üle võib muidugi pikalt vaielda. Eks see nii ole, et kui kogemusi ja töökohavalikuid veel palju pole, tuleb leppida ükskõik millega, et tulevikus kuhugi jõuda, aga see ei ole tegelikult normaalne. Mitmed neist omandavad töö kõrvalt veel magistrikraadi, mida on tööl käimata Eestis pea võimatu teha. Kui palju on neid, keda vanemad saavad 25. eluaastani üleval pidada?

Vaba aega peaaegu polegi. Enamikul neist pole ka kaaslasi, sest nende jaoks ei oleks aega. Muidugi ei käsi keegi olla niivõrd karjäärile keskendunud, aga kui seda ei tehta, siis öeldakse "mida sa looderdad? mine tööle!" või siis "omandasid maksumaksja kulul kõrghariduse – mine nüüd tee sellega midagi ja tasu oma võlg ühiskonnale!"

Selle probleemi põhjus number üks on kehvad võimalused töötada osalise tööajaga. Eestis moodustavad osalise tööajaga töökohad kõigist kohtadest ainult paar protsenti, samas kui Euroopas keskmiselt moodustavad paarkümmend. Lisaks tean inimesi, kes saavad palka osalise töökoha eest, aga reaalne tööaeg annab täiskoha mõõdu välja.

Kogu ühiskonnale oleks parem, kui töötajatele võimaldataks inimlikumaid ja paindlikumaid töötingimusi. Siis ei jäetaks töö tõttu kooli pooleli ega põletaks isiklikus elus läbi. Ületöö reaalne väärtus on niikuinii väga väike.

Hea lugeja, kuidas on lood ületundidega sinu töökohas? Kirjuta aadressile rahvahaal@delfi.ee !