Kodanik talupojatarkusest: kui stepsel välja tõmmata, on mõistus otsas - kas me seda tahamegi?
Tõsi, lühiajaliselt võibki see statistikas teatud kõveraid muuta, kuid samal ajal imbuvad negatiivsed muutused teistesse kõverustesse. Valitsus võiks sellest ju aru saada. Nad ise näiteks põhjendavad parteide riiklikku rahastamist sellega, et vastasel juhul hakkab must ja kahtlane raha parteisid ja kogu poliitikat mõjutama. Järelikult saate ju aru küll, et lihtsad ja pealtnäha tõhusad sammud võivad varjatult kaasa tuua veelgi negatiivsemaid tagajärgi.
Suhkur ei ole kindlasti mingi tervislik toode, mille tarbimist soodustama peaks. Kahtlemata tuleks piirata nii suhkru kui ka veel ohtlikumate magusaasendajate kasutamist toodetes, eriti nendes, mis on suunatud lastele. Teatavasti on lapsed meie tulevik (kui austatud poliitikud üldse Eestil tulevikku näevad).
Millegi ära keelamine on küll kõige lihtsam ja lollikindlam meetod probleemile reageerimiseks, kuid kindlasti mitte kõige läbimõeldum ja tõhusam. Eestil on üldse mingi paha komme võtta Läänest üle kõik halb ja sellega tippu tõusta. See on nii AIDSiga, narkootikumidega, rasvumisega, joomisega, õnnetustega jne. Miks me ei suuda pidurit panna? Miks me ei hooli? Miks reageerime alles siis, kui probleemid on ammu meil üle pea kasvanud? Tegu on pigem demonstratiivse näitlemisega, et vaadake, me tegeleme asjaga.
Kas me ei suuda reageerida õigel ajal seepärast, et ootame koguaeg vaid teiste käsku? Ilma käsu ja eurotoetuseta ei liiguta me lillegi? Kuhu on kadunud meie talupojatarkus? Mis on see talupojatarkus? Näiteks see, et vilja külvan kevadel, mitte talvel, kui ma ei taha nälga jääda. Teen ja kuivatan küttepuud aastad varem ära, et see talv kütta saaksin jne. Talupojatarkus on oskus näha ette oma otsuste tagajärgi. Oskus eraldada oluline ebaolulisest ja olulisest kõige olulisem. Seejärel tegutseda.
Suhkrust on olemas suurem probleem
Suhkrust suurem probleem on see, et lapsed ei liigu enam. Esiteks koolis on vähe kehalist kasvatust. Nutiseadmed siin ja seal. Ühiskonnas ainult üks eetamine käib, päris elu ja füüsilist tegevust nõudvad reaalsed ametid on põlu all. Mida me siis imestame, et lapsed rasvuvad. See muide, härrased poliitikud, on juba meie riigi ulgeolekurisk! Rasvunud ja hädise tervisega sõdurist pole asja. Pealegi - terves kehas terve vaim! Ei tule neist ka vaimuhiiglasi.
Treeninguvõimalused pole suurele osale lastest kättesaadavad. Ka muid ahvatlusi on palju. Tänapäeval on ka lastel liiga palju vabadusi ja õigusi, kuid neilt ei või enam midagi nõuda. Siin on tegelikud probleemid, kuid vasakpoolsed sotsid-liberaalid prääksuvad üksteise võidu vaid inimeste suurtest õigustest ja vabadustest, ega julge tunnistada, et inimene on sageli laisk, loll, ennasthävitav ja peavad suutma ka vastutada! Kui lubame, siis pole vaja hiljem nutta, et meie ühiskond omadega nii pees on.
Selle vastu ei saa keelude ja käskudega. Tervisliku eluviisi harrastamine tuleb inimestele maast-madalast kättesaadavaks ja iseenesest mõistetavaks teha. Ja seda igal pool Eestis, riigi abiga, diskrimineerimata kedagi. Muidugi leitakse kohe sada põhjust, miks see võimalik pole. Muidugi ei ole võimalik, kui tooli külge kasvanud ametnike ajud ammu juba rooste on läinud ja käivituvad üksnes välismaalt tulevate korralduste ja raha (toetuste, omakasu) lõhna peale.
Avastagem endas uuesti puhas ja raudselt loogiline talupojatarkus! Tõsi, tänastel e-vaimustusega linnavurledel võib see raske olla, kuid te minge siis ja suhelge vanemate inimestega, tudeerige ajalugu. Või ka põliste põllumeestega, nendega, kes teevad reaalselt füüsilist tööd.
E-ajastul me ei saa muidugi ajas tagasi minna ja paljud e-lahendused on suurepärased, kuid me ei saa selles suures e-uutmises last pesuveega välja visata. Muidu on lõpuks nii, et kui stepsel välja tõmmata, on mõistus otsas ja elu samahästi kui läbi. Kas me seda tahamegi?
