Arstide liidu üldkogu avaldus:

Tervis on kallis ja seda peab hoidma, et tulevikus oleks meil tervem rahvas ja rikkam riik. Tervislikum eluviis ja ennetustegevus on olulised, kuid haigestunud inimesed vajavad õigeaegset arstiabi praegu. Raha ajutise kokkuhoiu nimel ravi edasilükkamine ja patsientidele täiendavate kannatuste ning sageli pöördumatu tervisekahju põhjustamine teeb peatsele Euroopa Liidu eesistujariigile häbi.
Viimased kümmekond aastat on Eesti tervishoiusüsteemi sunnitud töötama pideval säästurežiimil. Oleme saavutanud Euroopa kõrgeima efektiivsuse ja sisemised ressursid on jäägitult ammendunud. Loota, et olukorra päästavad uued e-lahendused, personaalmeditsiin, koondumine võrkudesse ja keskustesse, erakindlustus või järjekorrast möödaostmine, on enesepettus. Paremaks arstiabiks on vaja lisaressursse.

Poliitikud ei ole aastaid tervishoiu probleeme tõsiselt võtnud, ka äsja loodud valitsuskoalitsiooni kokkuleppes ei ole arstiabi reaalseks parandamiseks konkreetseid tegevusi.

Tuleb kahjuks tõdeda, et meie esimene „süst“ – 20. septembri hoiatusstreik, ei toonud piisavat paranemist, seetõttu oleme alustanud valmistumist pikemaks ning tõhusamaks „ravikuuriks“.
Üldkogu annab eestseisusele volitused vajaduse korral katkestada töörahu. Selle ärahoidmiseks ootame hiljemalt 15. veebruariks valitsuselt otsuseid, mis tagavad patsientidele vajaliku arstiabi nii järgmisel aastal kui ka edaspidi.

Arstkond teeb valitsusele ja riigikogule järgmised ettepanekud:

• tagada patsientidele vajalik õigeaegne ja kvaliteetne ravi, koostades haigekassa eelarve ja hinnakiri ning lepingud raviasutustega nii, et need katavad selleks vajalikud kulud;
• säilitada lastele eriarstiabi kodu lähedal;
• kasutada ravikindlustuse vahendeid, sealhulgas haigekassa jaotamata kasumit eelkõige ravikuludeks ja taastada haigekassa poolt rahastatava haiglaravi maht vähemalt 2013.a tasemel. Kulude vähendamiseks viia töövõimetushüvitised haigekassa eelarvest välja;
• koostada tervishoiu rahastamise jätkusuutlik mudel ja pikaajaline kava tervishoiukulude osakaalu tõstmiseks Euroopa Liidu keskmisele tasemele.

Ravivajaduse üle otsustamine jäägu arstide, mitte majandus- ja rahandusinimeste pädevusse.