Kontoritöölisena on end lihtne istuma unustada ja mida kauem istuda, seda rohkem tekib tunne, et liikuda pole vajagi. Aga see tunne on petlik, sest inimesele on antud kaks jalga ning skelett on loodud ka selliselt, et liikuma peab iga päev.

Pulsikell on mul abivahendina käe peal ja see annab iga tund märku, et tuleks liikuda. Tänu sellele liigun kontoris regulaarselt ringi ja päeva lõpuks tunnen end värskemana. Kuna pärast tööd käin üsna tihti ka trennis, on mul seetõttu trenni kergem teha.

Arvan, et kui ma ei liiguks regulaarselt päeva jooksul ja läheksin siis õhtul trenni ja hakkaksin masinate peal rapsima, rikuks see oluliselt rohkem mu tervist. Paljud äkki mõtlevadki nii, et võivad päeva jooksul istuda ja lösutada, regulaarselt mitte liikuda ning siis minna teha üks pikk trenn, justkui see heastaks kõik päeva jooksul tegemata jätmise. Paraku nii pole, vaid see hoopis rikub tervist.

Kindlasti ei ole ma 100% pulsikellas kinni, sest tean, et tegemist ikkagi masinaga, mis ei suuda ideaalselt kõike mõõta ning kitsaskohti on samuti. Näiteks ei mõista pulsikell seda, kas lihased on pärast trenni valusad või mitte. Ega ka seda, mida ma söön ja äkki aitab mõne toidu tarbimine kiirema taastumiseni.

Tänapäeval on erinevad terviseseadmed üha rohkem populaarsust kogumas. Ka minu enda tutvusringkonnas kasutavad inimesed neid usinalt. Loevad samme, liiguvad, õhtul loeb mõni arvutis isegi kaloreid kokku. See aitab pidada lausa päevikulaadset asja.

Eks need nutikad terviseseadmed aitavad tervist hoida, kuid eks inimene peab ka ise tahtma olla terve.