IRL on valitsuses teinud kõva lärmi nii Euroopa kontrollikoja teemadel, Tsahkna kritiseeris 30. oktoobril IRLi volikogul Rõivase peenhäälestust, initsiatiiv tuua riigiettevõtete nõukogu liikmete seast ära praegu ministrite määratud riigikogulased, tuli samuti IRLi poolt. Mida selline käitumine näitab?

Õppetund peaministritele: on asju, kus tuleb reageerida väga kiirelt ja mitte mõelda "las aeg teeb oma töö".

Eks ta näitab rahulolematust. Kui IRL valitsusse läks, olid nende ambitsioonid suuremad ning need põrkusid ennekõike Reformierakonna, mingil määral ka sotsiaaldemokraatide vastu. Kontrollikoja ja Juhan Partsi teema oli selgelt vastuolu sotsiaaldemokraatidega, Reformierakond vaatas seda muheledes pealt. Ilmselt oleks pidanud Reformierakond sellesse küsimusse jõulisemalt suhtuma.

Opositsioon tõi umbusaldushääletusel esimesena välja otsustusvõimetust ja seda tõesti paistis Reformierakonna, ennekõike ka peaministri käitumisest välja. Siit siis tulevikuks õppetund kõikidele peaministritele: on asju, kus tuleb reageerida väga kiirelt ja mitte mõelda "las aeg teeb oma töö". Selle valitsuse puhul on palju niisugust mõtlemist. Samasugune venitamine oli ju ka presidendikandidaatidega: ei suudetud kuidagi ära otsustada, kuidas peaks käituma, keda valida (viidates otsustamatusele Reformierakonna kahe kandidaadi Siim Kallase ja Marina Kaljuranna vahel kiirelt valida - A.P.)

Ilmselt see otsustamatus hakkas ka partneritele mõjuma. Oli probleeme, kus väiksemad partnerid vaatasid Reformierakonna poole: "Tee nüüd midagi, toeta meid!" Aga Reformierakond eelistas pealt vaadata. Teatud tingimustel võibki pealt vaadata, aga tuleb ära tunnetada, kus seda võib ja kus mitte. See pealtvaatamine süvendas üldist rahulolematust ja nüüd seoses umbusladusavaldusega paiskus see välja. On päris huvitav spekuleerida, et kas Tsahkna ja Ossinovski oleks lõppenud koostööst eile teatanud ka siis, kui opositsioon ei oleks esitanud umbusaldusavaldust. Asju võib tõlgendada nii, et nad kasutasid väga jõuliselt ka opositsiooni sekkumist.

Ootasid justkui õiget hetke?

Jah. Praegu on pilt küll selline, et nad nõuavad Taavi Rõivase lahkumist. See on omaette küsimus, kas praegune koalitsioon võiks sellisel kujul alles jääda, kui peaministriks tuleb keegi teine Reformierakonnast. Siin on neid küsimärke küll ja küll.

Kas Keskerakonna, sotside ja IRLi valitsus tooks uusi tuuli, lausa vasakpöörde, nagu on peaminister nimetanud?

Kui võtta Rõivase tänahommikused avaldused, et see on vasakpööre, siis mingist pöördest ei ole juttu, aga nihe on ta küll. Päris kindlasti ei toimu mingisuguseid radikaalseid muutusi. See oleks küll väga naiivne arvamine, et kõik vana pühitakse välja ja uus tuleb asemele. Olemasolevat süsteemi ei ole otsest vajadust muuta. Küsimus on selles, missugused nägemused on asjade muutmiseks. Ilmselt kõik tahavad - kes vähem, kes rohkem - riigi rolli suurendamist: sotsid toetuste küsimuses, Keskerakond vihjab maksupoliitikale ning IRL näeks jõulisemat käitumist haldusreformi elluviimisel.

Selle nihke taga on loogika suurendada riigi panust eri valdkondades, mis omakorda peaks elu paremaks tegema?

Seda tahavad kõik saada. Kui Reformierakond on veendumusel, et elu läheb paremaks ka siis, kui midagi ei tee, siis teised erakonnad on veendumusel, et midagi tuleb jõulisemalt teha. Peenhäälestamine on Taavi Rõivase metafoor sellele, et "suurt midagi ei tee". Teeme midagi hästi vähe, lootuses, et sellest tuleb suur kasu - eks ta mõningatel juhtudel võibki nii olla.

Niisiis leiavad partnerid, et tuleks jõulisemalt sekkuda, kuid Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna võimalikud omavahelised tülid on kerged tulema. Praegu ühendab neid see, et peaksid Reformierakonnast lahti saama, ja sedagi võib-olla kõik väga ei ihka.

IRL riskib praeguses poliitvangerduses, justkui poleks neil midagi kaotada. Mida arvate?

Ega neil kaotada tõepoolest midagi ei ole. Nad näitavad end avalikkusele ja poliitilistele partneritele jõulise tegutsejana. Selle taga on lootus, et ka nende endi asjad lähevad paremaks. Mida pisem esindatus fraktsioonis, seda rohkem proovivad erakonnad näha suuremat pilti. Just selleks, et näidata iseenda võimekust.

Kui erakonna esindatus parlamendis jääb väikeseks - on vähem inimesi ja vähem raha -, võib erakond hakata muutuma lihtsalt survegrupiks. Siis suunatakse tähelepanu paarile probleemile ning väiksemaid erakondi hakatakse seostama ühe-kahe asjaga. See on EKRE, Vabaerakonna, tegelikult ka IRLi probleem. Et sellest välja rabeleda, proovitakse pilti laiendada.

Aasta alguses ütlesite, et IRLi seis - eelkõige madalat reitingut silmas pidades - ei ole veel sugugi lootusetu, kui suudetakse end kokku võtta. Kas praegune seis on see, mida te selle all silmas pidasite?

Üks asi on reiting, teine asi on valimistulemus. IRLi reiting on praegu 7 protsenti, see-eest riigikogus on neil 14 kohta. See viimane on palju olulisem erakondade jaoks. Eks nad ikka peavad analüüsima, kust see langus on tekkinud. IRLi reiting on olnud madal, sest nad valitsuses, kus väiksemad partnerid ei ole sugugi esiplaanil.

Kui valitsus peaks langema ja IRL pääseb uude valitsusse, kas reiting hakkab tõusma?

Ei ole mingit põhjust arvata, et ta kasvab hüppeliselt, näiteks sinna valimistulemuse kanti - 14 protsenti. Kui tõuseb isegi 10 alla, siis võib hakata järeldama, et ju IRLi valijad on sellise muutusega enamvähem rahul, et IRL läheb valitsusest ära.

IRLi pooldajatele on ilmselt raskesti seeditav liit Keskerakonnaga, olgu eesotsas Ratas, Toom või Savisaar. Nii vana Isamaaliit kui ka praegune IRL on kogu aeg tagunud seda trummi, et Keskerakonnaga koos ei saa. See on ka väga vana, omaaegne Rahvarinde ja Eesti Komitee vaheline vastuolu. Kui nüüd Margus Tsahkna tõesti suudab ka oma erakonda veenda, et see võimalik liit Keskerakonnaga ei ole väga hull, siis on Tsahkna teinud meie poliitika üldiseks tervendamiseks päris palju ära. See ei saa tal sugugi mitte lihtne olema. Kui juhtumisi läheb ikkagi nii, et IRL läheb sellesse hüpoteetilisse Jüri Ratase valitsusse, võib ka juhtuda, et nii mõnigi inimene läheb IRList minema.