Lugeja: võimalus meestkonnamängijal üksinda püünele pääseda ja Kristjan võita on peaaegu nullilähedane
Tõde tunnistades peab nentima, et neljapaadi sõudmise meeskonna olümpiamedal ongi formaalselt parem tulemus ning eelistades võrkpallureid, oleks sõudjate Kristjanist ilmajätmine kindlasti ebaõiglane. Loomulikult võiks väita, et võrkpallurid saavad ennast nüüd Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril medaleid võites näidata ja seejärel Kristjani oma auhinnakappi saada, kuid ühelt poolt võrkpallurite medaleid lootes peab teisalt tunnistama, et selline tulemus oleks pigem uskumatu kui tõenäone.
Arusaadavalt on tegemist laiema võistkondlikke sportmänge puudutava probleemiga. Reeglina on võistkondlike sportmängude populaarsus maailmas suur ja kandepind lai. Seega juba esmane võistkonnaliikmete valik on spordi suurriikides Eestist kümneid kordi suurem.
Teisalt ei piisa sportmängu võistkonnas üldjuhul ka paarist-kolmest-neljast tugevast tegijast, keda ka Eestist heal aastal leida võiks, vaid kogu meeskond peaks olema tipptasemel. Võimalus, et Eesti sportlastest saaks panna kokku mingil sportmängu alal maailmatasemel võistkonna, on aga umbes sama tõenäone kui miljonivõit lotomängus ehk võimalik, aga seda juhust võib ootama jäädagi. Võrdluseks võib siin tuua, et sõudmise maailmatasemel neljapaadi on Eesti kokku saanud, kaheksapaadiga pole eriti üritatutki.
Seetõttu ongi Eesti sportmängude võistkonnad aasta parima tiitli võitnud vaid juhul, kui enda tulemus on olnud maksimumlähedane ehk jõutud Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile või sellele väga lähedale. Seda juhul, kui teiste võistkonnaalade võistkonnad (viimasel ajal sõudjad ja vehklejad) ei ole saanud medaleid maailmameistrivõistlustelt ega olümpiamängudelt. Samal ajal on aga võistkonnaaladest just sportmängud need, mis ka pealtvaatajatele pakuvad spordis tavaliselt suuremat emotsionaalset kaasa- ja väljaelamisvõimalust. Rõõm on seda suurem, kui suudetakse ka ilmselgelt tugevamatele vastastele vastu astuda ja neid võitagi. Sel taustal tundub ebaõiglane, et formaalse tunnustuse jagamisel võistkonnaspordile jäävad sportmängud reeglina tahaplaanile.
Tegelikult on veelgi ebaõiglasem olukord sportmängude võistkondade üksikliikmete suhtes. Võimalus neist kellelgi püünele pääseda on peaaegu nullilähedane - erinevalt näiteks sõudjatest ja vehklejatest pole neil ju võimalik individuaalvõistlustel esineda.
Eestis on teatavasti ainsa sportmängude võistkonnaliikmena aasta parima sportlase auhinna võitnud Tiit Sokk. Viimasele kahekümneviiele aastale tagasi vaadates võiks aga Kristjan olla ka nii Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Martin Müürsepa, Kristjan Kanguri, Mart Poomi, Andres Operi, Konstantin Vassiljevi kui viimase aasta eest ka Ragnar Klavani auhinnakapis. Nimekirja said meedias enam kajastust leidnud korv- ja jalgpallurid, kindlasti leiaks väärikaid kandidaate ka muudest sportmängudest.
Eeltulenevast lähtub loogiline ettepanek - kehtestada spordi aastaauhindade jagamisel uued kategooriad - aasta sportmängude võistkond ja aasta sportmängude võistkonna liige. Küsimust ei tohiks olla ka selles, millised spordialad nende kategooriate alla kuuluksid. Võistkonda peaks kuuluma vähemalt viis liiget, kes mängivad platsil vahetult teise võistkonna vastu, on mängu ajal vahetatavad ning mängides liigutavad omavahel mingit objekti (pall, litter). Ehk näiteks rannavõrkpall, kus on ainult kaks liiget, keda mängu ajal ei vahetata, ei peaks siia kategooria all kuuluma ja peaks võistlema pigem teiste võistkonnaaladega.
2016. aasta spordiaasta auhindade hääletamise ja väljajagamiseni on veel aega - uued kategooriad jõuaks sisse viia veel sel aastal.
