Minu 5-aastane poeg on lasteaiaga üldjuhul rahul, ainult sel juhul, kui ei ole tööl kasvataja P-d. Kasvataja on noor, omal tal ka laps seal rühmas.

Miks minu laps aga lasteaeda minna ei taha? Kui lapse peale karjutakse, siis laps ei tahagi sinna minna. Poiss on isegi nii kange, et kui õpetaja P on tööl, siis hommikul temale tere ei ütle.

Oleme sellel teemal rääkinud, et peab ütlema hommikul "tere", aga poiss hoiab ikka suud kinni. No ei saa käskida, kui lapsele on inimene vastumeelt.

Olen ka märganud, et kui õpetaja P on lasteaias, siis poisi joonistused on nagu poistel ikka, sigri-migrid. Ise küll ütleb, et seal on dinosaurus, loll olen mina ise, kui aru ei saa. Kui aga on teine õpetaja, siis poiss on nagu ümber vahetatud - hommikul kohe rõõmus laps. Isegi julgeb õpetaja juurde minna ja nn ruskat teha ja talle tsau ütelda.

Õpetaja K kunstitunnis joonistatud piltidel ka alati mingi suund. Mitte nii, et mingi sirgeldus. Kohe näha, et last on suunatud ja aidatud.

Niipalju kui ma lasteaeda järele olen läinud, siis P istub pidevalt arvutis ja lapsed teevad tema mida iganes tema selja taga. Kogu aeg kuulen P kõrgendatud hääletooni ukse tagant, aga kui rühma lähen, on toon kohe vaiksem.

Õues ma neid ei näe, kui on õpetaja P, aga õpetaja K on juba lasteaias kella 16.00 ajal õues. Vot nii!

Olenemata haridusest on õpetajad väga erinevad, midagi öelda ei ole. Lemmikuks rühmas on õpetaja abi. Minu laps isegi palus temalt: "Ära jää rohkem haigeks!"