Lugeja: kas kõik kodused emad muutuvad hüpohondrikuteks?

Oma tervisele hakkas sõbranna pöörama liigset ja põhjendamatut tähelepanu just lastega koju jäädes. Tänane telefonikõne talle kestis veerand tundi ning sain teada uusimad tõved, mis naine doktor Google abil endale juurde pookinud on.

Kõne oleks veelgi kestnud, kuid mul lõppes jaks seda vanainimese hala kuulata. Kas nüüd ongi koduste emade meelelahutus omale peente haiguste välja nuputamine?

Sellega ma olen juba harjunud, et ega eestlasele teise elu kuulata ei meeldi. No, aga viisakusest võiks ju oma haiguste loetelu vahele ikka küsida, kuidas teisel läheb. Sellist küsimust ometigi ei saabunud. Saabus vaid tülpimus ja soovimatus üldse oma pikaaegsele sõbrale helistada ja tema vastu huvi tunda.

Ma saan täiesti aru, et ta räägib mulle neid asju, kuna meie vahel on ilmselt usalduslik suhe. Usalduslik suhe peab siiski põhinema vastastikusel huvil üksteise elu vastu. Mingit tuima monoloogi lihtsalt ei suuda pikema aja vältel kuulata!

Monoloogidest ja hädaldamisest rääkides, mõned head aastat tagasi kleepus meile peretuttavaks keskealine mees. Ohh, kus sellel härral alles oli elus kõik halvasti! Ja sellisel võluvalt kimedal häälel ta meie õdusas elutoas muudkui oma dramaatilist elusaatust lahkas.

Lapsed olevat käest ära, maja ikka laguneb ja autogi võiks uuem olla. Töö juures teda ei hinnata ning naine võiks kordades kabedam välja näha. Ma imestan, et teda igapäevaselt kaljule ei aheldatud ja kotkas maksa välja nokkimas ei käinud. Jutt oli tüübil küll selline, nagu piin kaljudel saadaks teda hommikust õhtuni.

Ma ei mõtlegi, et iga kohtumine sõprade vahel peaks olema kui ülekuulamine. Veel hullem on see, kui saadud infot veel mõnuga ja süüdimatult jagatakse ja see tiiruga algallika endani jõuab. Mõõdukas huvi oma sõbra tegemiste vastu siiski on elementaarne ja keegi ei taha perearsti nõuandeliini moodi kõnesid saada. Oma haigustest pajatamisega võiks siiski oodata pensionini.