Tartu elanikuna hoian vahel silma peal ka kodukoha Pärnu kinnisvara uudistel. Eile üle pika aja kuulutusi sirvides jäi silma tohutul hulgal tutvusmispäevadele kutseid. Jäin omaette mõtlema, kas tõesti on suvemekas nii palju vahepeal ehitatud või lihtsalt on eelmised ehitamised omanikuta jäänud? Erilisi töökohti seal linnas ju pole ja kõik ettevõtlikumad on ammu ära kolinud üle lahe tõotatud maale.

Eriti kelmika korterimüügi kuulutuse peale sattusin Facebookis. Seal müüs meie vana üürileandja oma kaunist elupinda. Et mehikesel mõistust väga heldelt jagatud polnud, siis loetles ta vapralt üles, et tavalises kortermajas on olemas ka sellised imelised lisad nagu soe ja külm vesi. Muigasin tüübi püüdlikku kirjeldust lugedes ja andsin mõttes soovitused, et järgmine kord võiks mainida ka elektriseadmete kasutamise võimalust.

Üldjuhul kirjutatakse sinna, kui vaiksed ja toredad ikka naabrid on ning trepikoja ukse lukustatuse info. Aina enam pakub uue kodu otsijatele huvi, kuidas on lood parkimisega. Eks siingi tuleb ette ilustamist. Alles reaalse elanikuna saad aru, et õhtul koju jõudes jäädki ümbruskonnas tiirutama oma neljajalgse sõbra puhkepaiga nimel.

Olen mõelnud, kas viimase peal korter kaalub üles asumise eriti räbalas majas ning ümber elavad lärmakad naabrid. Ilmselt siiski mitte ja aina rohkem vaatan lisaks korteri enda väljanägemisele ka maja üldist ilmet ja elurajooni mainet. Hinna vaatamise peale muidugi tuleb kerge nutumaitse suhu ja võib uuesti vee keema panna kiirnuudlite jaoks. Ega sissemaksu raha end ise kogu.