Lugeja pensionieast ja toetustest: sisimas õnnetud vanurid ootavad pikisilmi laste välismaalt tagasitulekut
Tööd meil põhimõtteliselt justkui oleks, iseasi on, kus need töökohad asuvad, millist kvalifikatsiooni nõuavad ja mis peamine - kui suur on palk.
Tallinnas on olukord enam-vähem (mööndustega ka Tartus ning Pärnus), aga mujal Eestis on ikka päris nutune lugu. Aastaid on jahvatatud ääremaade ettevõtluse eelisarendamisest, aga tegelikkuses ei toimu midagi. Ometi võiks kasvõi Rootsi kogemust vaadata ja mõtiskleda, kas meil poleks mitte mõistlik ühte-teist eeskujuks võtta, NB! räägin just ettevõtluse arendamisest ja soodustamisest, mitte Rootsi sotsiaalsüsteemi ülevõtmisest.
Teine punkt, millele tahaks kindlasti tähelepanu juhtida: kaugeltki mitte kõik töövõimetud ja osaliselt töövõimetud pole seda suitsetamise ja joomise tagajärjel. Enamus neist on täiesti korralikud inimesed ja joodikud-suitsetajad on ilmselge vähemus. Puudega inimesel on keerukas haigusega sobivat töökohta leida.
Eriti hull lugu on minu tähelepanekute järgi psüühikahäiretega inimestel, sest psüühikahäiretega käivad kaasas stereotüübid - kui häire on, siis peab olema kas märatsev hull või loll nagu lauajalg.
Tegelikkuses on paljud neist kõrgelt haritud, väga intelligentsed ja töökad, kuid kahjuks ei ole nad suutelised täiskoormusega töötama.
Mõni pensionär on tõesti välismaale läinud laste üle uhke, kuid enamus siiski eelistab, kui lapsed elavad lähemal ja nad ei pea päris üksi hakkama saama. Olen paljude vanainimestega vestelnud - isegi kui käivad küla peal kilkamas ja uhkustamas, on nad enamasti sisimas ikkagi õnnetud ja ootavad pikisilmi laste tagasitulekut.
