Me olime kui Ida-Saksa kommunistid, kes ütlesid iga asja peale jajah ning ei nõudnud võrdset kohtlemist. Teine probleem on see, et Eesti on ainuke riik ELis, kes ei maksa oma põllumeestele täiendavaid toetusi juurde (isegi Läti ja Leedu teevad seda üsna suures mahus), mis tähendab, et meie põllumehed on ebavõrdses konkurentsis, lisaks on Vene sanktsioonid, seakatk jne.

Võib ju öelda, et milleks meile põllumajandus, kuid pikas perspektiivis läheksid hinnad jälle üles, välismaised tootjad suretavad kohalikud tootjad välja. Mäletate ehk kuulsat Voimixit 1990ndatel, kus algul pakuti tarbijale Soome võid/margariini väga odavalt (kuna Soome riik maksis alguses peale), kuid pärast Eesti tootjate pankrotti tõsteti märkimisväärselt hinda. Pealegi on Eesti tooted parema kvaliteediga, tervislikumad ja meie maitsele tehtud ehk maitsvad.

Mitte vähetähtis on ka toidu julgeolek ehk võime ennast ise ära toita, seda iseäranis kriisi ajal. Samuti on Eestimaa märksa kaunim oma haritud põldudega kui söötis maaga, täis karuputke, umbrohtu jne.

Parim lahendus oleks see, kui Euroopa Liit ja liikmesriigid lõpetaks põllumeeste (iseäranis Lääne-Euroopa) toetamise üldse (praegu läheb 40% põllumajandusele) ning kõigil oleks võrdsed võimalused ning lõpeks kunstlik turu moonutamine.

Antud olukorras ei ole aga meil muud valikut. Eesti riik peaks sarnaselt teistega samuti oma põllumehi toetama. Olukorda aitaks parandada ka Eesti põllumeeste koondumine ühistutesse, et vältida Prisma, Rimi jt välismaiste poodide domineerimist turul. Kogu tootmine, töötlemine ja müüks võiks kuuluda Eesti põllumehele nagu on see nt Soomes (Prisma kuulub ju Soome põllumeestele).

Eesti tootjad võiksid osta/liituda Eesti Tarbijate kooperatiiviga. Eesti põllumeestele võiks kuuluda Rakvere Lihakombinaat (mitte soomlastele, kes ostavad liha paljuski välismaalt, mitte Eestist) jne.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid