"Parkisin oma auto kesklinnas tänava äärde ja hakkasin autost väljuma," kirjeldab Hirmo.

Ta tunnistab, et unustas enne autost väljumist visata veelkord pilku peeglisse. "Olin kindel, et panin auto nii tänava äärde, et ükski auto mind ei ohusta juhiuksest väljudes," täpsustab ta.

Seejärel ilmus aga täiesti ootamatult välja jalgrattur, kes möödus autost ohtlikult lähedalt. "Õnneks lõppes kõik õnnelikult – jalgrattur sai õigel hetkel pidama ja ma ei avanud auto ust päris ristseliti lahti, seega oli see vaid kerge ehmatus mõlemale poolele," räägib raadiohääl.

Hirmo vabandas ja jalgrattur oli õnnelik, et pääses vaid ehmatusega.
"Linnaliikluses peab arvestama sellega, et ka jalgratturid liiklevad teedel ja võivad ilmuda vaatevälja kõikjalt – ainult ette vaatamisest ei piisa, vaid tuleb jälgida ka tagantpoolt lähenevaid rattureid," tõdeb Hirmo nüüd.

Samas peaksid tema meelest ka jalgratturid arvestama sellega, et parkivast autost võib inimesi väljuda ja suutma end vahetevahel mõelda ka autojuhi rolli ning vastupidi. "Sõidutee on ratturitele üsna keeruline koht liiklemiseks, nii et tasuks autodega veidi distantsi hoida, sest parkivast autost väljuv inimene ei pruugi osata teda märgata," arvab Hirmo.

Muus osas pole Hirmo liikluses erilist närvilisust täheldanud, sest oma töö tõttu ei osale ta liikluses klassikalistel tipptundidel. "Olen ka ise pigem selline rahulik kulgeja," ütleb ta.

Linnast väljapool mööda maanteed ajab mõnikord Hirmo meele mustaks see, kui inimesed sõidavad lubatud piirkiirusest tunduvalt aeglasemalt.

"Tihtilugu juhid vist ei tea, mis kiirusega sõita tohib. Ja teine asi on see, kui nähakse liikluskaamerat – siis kukutakse kohe pidurdama," sõnab ta. "Aga ei ole ju vaja pidurdada, kui sõidetakse lubatud sõidukiirusega, siis enne kaamerat ei ole tarvis 90 km/h alas kiirusele 70 km/h pidurdada."