Kui oma koha eest päikese all tuleb võidelda ja kui natuur pole piisavalt nahaalne, siis on see võitlus psühholoogiliselt oluliselt raskem. Väga paljudel spordialadel on oluline ära tabada vastase nõrk koht, ära kasutada tema eksimusi, viia vastane vaimselt tasakaalust välja.

Kui poksija näeb, et vastasel ninaluu läks, siis sihib ta matši lõpuni kõik matsud vastase põrguvalu tegeva nina pihta. Kui tennisemängija märkab, et vastast tabas mingi vigastus ja seetõttu valmistab raskusi mingi löök, siis sihib ta kõik oma löögid sedasi, et vastane peaks kasutama just seda lööki või liikumist, mis talle raskem. Maantee jalgratturitel käib distantsi keskel tihti lausa "sõda" eri tiimi liikmete vahel.

Võistlussport on mõõduvõtmine teineteisest, peale jääb see, kes mitte ainult ei ole kiirem-tugevam-vastupidavam, vaid kes suudab konkurendid vaimselt tasakaalust välja viia, üles leida ja ära kasutada teise poole nõrkused ja eksimused.

Hea tippsportlane peab olema pisut psühhopaat, talle ei tohi vaimselt raske olla teisele sihilikult raskusi, piina ja valu valmistada. Rafineeritud psühhopaadi tunneb ära sellest, et kõige selle juures suudab ta mesijuttu ajada, suurest sõprusest-vendlusest-õiglusest-aususest pajatada.

Nool ei ole rafineeritud, ta on selles mõttes aus ja räägib asjast nii, nagu see reaalselt on.

Loomulikult spordialad on erinevad ja näiteks sõudmises on lihtsam "härrasmees" olla, kui näiteks suusasprindis. Aga ka sõudmises - kui olla liiga džentelmen ja konkurents on riigi siseselt tihe, siis lihtsalt ei pääsegi koondisesse, tasapisi puksitakse teiste nahaalsemate poolt eemale.