Lugeja: noorem põlvkond pole näinudki suhtlemist, kus kõik käib tasa ja targu

Hiljuti oli juttu teeninduskultuurist ja sellest, kuidas üks või teine pool austust ja viisakust ei jaga. Rahva hääle lugeja jagab arvamust, miks on teenindussfääris nii palju ebaviisakust - viisakus lihtsalt ei torka silma, sest seda peetakse normaalseks.

Poodi siseneme vahel teatud mornis meeleolus küll, sest mis meid seal ootab, on vahel kõike muud kui ostlemist soodustav. Miks? Siin on mõned põhjused:

• Sa saad Kaubamajas vaevalt seisma jääda, et väljapakutud kaupu uudistada, kui kuskilt hüppab välja müüja ja hakkab ise tutvustama, ilma et keegi oleks palunud. Ja räägib ja räägib, aga sinu aeg jookseb. Ja räägib seda, mida sulle vajagi pole. Või küsib, kas saab aidata, kui teine tahab ise vaikselt uurida.

• Toidupoes ei saa sa veel raha tagasi võttagi, kui juba järgmine laadung sulle kaela sajab. Sest nii on tehtud - kassapidaja saab raha vaid ülikiire rahmeldamise eest. Ta peabki töötama nagu Charlie Chaplini filmis. Naeruväärne ju, aga noorem põlvkond pole näinudki suhtlemist, kus kõik käib tasa ja targu. Nad arvavad, et nii peabki hingeldades mööda ilma jooksma.

• Kui ostusaalis tahad kelleltki midagi küsida - pole kedagi. Kui siiski kellegi leiad - ütleb nooruke beib, et ta ei tea. Ühtegi konsultanti pole kusagil, et nõu küsida.

• Nii võib ju paljugi rääkida, aga arvatakse, et süüdi ka see, et praegused noored on õppinud veel nõukogude aegsete õpikute järgi, kus öeldakse, et kapitalismis on inimene inimesele hunt. Ei ta ole midagi, ausad ja tublid ja hea südamega inimesed on seda väärt, et neid hoida. Nad on meie rahvuslik uhkus!

Ja lõpetuseks - kuskil keegi hädaldas, et ta ei salli müügimehi. No mis see noor inimene peab siis tegema, kui muid töökohti polegi kui müüdimehe omi. Natukenegi tegevust. Noored müügimehed on alguses šokis vastukajadest, aga tasapisi õpivad inimtüüpe tundma.

Enamik eestlasi ON tublid. Teeksin nende parema olemise jaoks paljut - ja olengi teinud.