Olin 13, kui sama haiguse sain. Haiguse andis edasi mulle väike õde, kellega jagasin veepudelit. Tema sai haiguse lasteaiast koos mitme teise lapsega.

Ei saanud rääkida, neelata ega hingata. Palavik oli püsivalt 39,6. Lümfid kaelal olid nii paistes, et pead keerata ei saanud, põsed olid punnis nagu hamstril.

Arst pakkus väga rasket kõripõletikku või angiini. Sain pöidlajämedused tabletid, mida ma neelata ei suutnud. Ema purustas neid vee sisse, et saaksin kuidagi neist kasvõi tillukese koguse. 100 ml vett ära juua oli minu suurim piin, sest neelamine tegi meeletut valu. Õnneks läks minu arst koolitusele ja teda asendas täiesti uus, üsna värskelt kooli lõpetanud arst, kes kohe haiguse ära tundis ja korraldas asjad nii, et ma saaks minna lastehaiglasse. Kuna oli reede õhtu, siis keegi väga enam kusagil tööd ei teinud.

Läksin vanematega Mustamäele lastehaiglasse, registratuuris ema seletas, mis olukord on. Registratuuris töötanud naisterahvas ei osanud haiguse nime isegi välja öelda, kisas emaga, et mis te tulite mingi nalja tegema või. Lõpuks saabus valvearst, kes oli mind saatnud arstiga suhelnud. Jutt oli see, et mind pannakse kohe haiglasse analüüside tegemiseks ja raviks. Aga abi asemel saatis ta meid EMOsse istuma. Seal oli ees meeletu hulk imikute ja väikelastega vanemaid, kes on prioriteet, nagu minu emal korrutati.

Mingil hetkel võeti mult verd ja kõrist proovid. Lõpuks kutsuti kabinetti, kus arst alustas tere asemel kisamisega. "Kas teie lastearst arvab, et asjad käivad nii, et saadan inimese lihtsalt haiglasse. Ega me siin mingi hotell ei ole, me ravime siin haigeid inimesi." Selle peale võttis mu ema paberid analüüside vastustega ja teatas, et meie lahkume. Arst teatas sellise arengu peale, et neil polegi haiglas ruumi selliste lollide jaoks. Lastearst kirjutas rohud ja haigus taandus rohtudega väga kiirelt. Juba kolmandal päeval sain vabalt süüa ja hingata.

Kaks aastat hiljem sattusin haiglasse väga tugevate kõhuvaludega ja juhuslikult tegeles minuga täpselt sama arst, kes minu ja emaga väga "viisakas" oli. Olin 15 ja jube tark siis. Otsustasin talle meelde tuletada seda juhtumit, et haiglas pole lollidele ruumi. Alguses ta eitas, et ta üldse kaks aastat tagasi samas haiglas töötas, aga mida enam ma rääkisin, seda enam neiule meenus.

Lõpuks nõudis ta, et ei peaks enam minu juhtumiga tegelema, aga enne korraldas minu saatmise psühholoogi juurde. Seal toimus korralik ajupesu, mille käigus mulle kolme erinevat psüühikaga seotud haigust külge poogiti. Peale seda saagat viis ema mu psühhoneuroloogiahaiglasse, kus kõik huvitavad diagnoosid ümber lükati ning sealne psühhiaater soovitas arstide peale kaebus esitada, kuid eriti tõsiselt soovitas ta ette võtta psphholoogi, sest viimane pole pädev selliste diagnooside panemiseks.

Kõik see juhtus minuga umbkaudu 16 aastat tagasi. Seega ma julgen öelda, et selle ajaga polegi ju väga mitte midagi muutunud.