Selliseid näpuga järge ajavaid kontrolöre või ka lihtsalt töötajaid on Eestis väga palju. Eks nemad kardavad ka oma töökohta kaotada. Või on muidu edasipüüdlikud ja pugejad.

Tallinna transpordiametis invaparkimiskaarte vormistav tädi on ka selline - aga kas kõigi suhtes? Meie seadused ning nende rakendamine on muutunud tõesti sageli liiga jaburaks: liiga punktuaalseks. Samas lokkab näiteks ka nende kaartide väljastamisel mingi sobitegemine. Samamoodi on töövõimetusega. Küll sealgi hakkab sama olema. Pead igat asja tõestama.

Kõiki toimivaid süsteeme püütakse iga hinna eest lõhkuda. Kui Kagu-Eestis anti välja liiga palju invaliidsusdokumente, siis oleks tulnud sealt alustada ja kontrollida, et mis seal toimus. Üldse olevat puudelisi liiga palju tekkinud. Aga kui vaadata isegi Euro- või mis kontrollide raporteid, siis millistes tingimustes meie teise Eesti inimesed ikkagi elavad?

Hallitus, rõskus, vee puudumine, soojast veest rääkimata. Kartulikoorte aeg on möödas, 25 aastat on vabadus kestnud. Aga elu maal? Kes on need mõjuagendid, kes meie elu lõhuvad või takistavad? Nimetatakse vaid ühte, aga kõik need ülejäänud?