Eestlane Manchesteris pärast Brexitit: kahju vaadata, kuidas siinne poliitika on nüüd täielikus kaoses
Mõnede jaoks oli muutus kohene. Olen kuulnud palju lugusid viharünnakutest teatud immigrandigruppide suunas, kuigi ise midagi sellist pealt näinud ei ole. Elan Manchesteris ja siinne olukord on valdavalt rahulik. Esimesed paar päeva olid muidugi pingelisemad, sest üsna paljusid siinseid immigrante, keda mina, tean valdas paanika.
Hotellis, kus ma töötan on pooled, kui mitte veel suurem hulk töötajaskonnast immigrandid, üsna paljud neist on pärit Poolast. Samas on sealsed inglased meid pigem julgustanud: näiteks saime koheselt pärast valimistulemusi juhtkonnalt e-maili, kus kirjutati, et mitte keegi ei pea oma rahvuse pärast töökohast ilmajäämist kartma.
Mulle tegelikult käib tohutult närvidele see, et inglasi kujutatakse nüüd nagu mingit vastikut rahvast. Muidugi on ka nende hulgas vastikuid inimesi, aga millise rahvuse hulgas neid pole? Absoluutselt ükski inglane, keda mina tean, pole minu või kellegi teise vastu ebaviisakas olnud.
Pigem on olnud palju mõistmist: teadmatust ei karda ju ainult immigrandid. Kurtsin näiteks ühele inglasest sõbrale, et kardan riigist väljasaatmist ja ta rahustas mind maha, öeldes, et Inglismaa ei hakkaks kindlasti siin seni legaalselt elanud miljoneid immigrante välja saatma. Ühtlasi ei muutu meie jaoks suurt midagi enne kahe aasta möödumist.
Praeguseks on olukord juba veidi rahunenud ning paanikaks veel mingit põhjust ei ole. Pigem on lihtsalt kahju vaadata, kuidas siinne poliitika on nüüd täielikus kaoses ning nael muudkui langeb ja langeb. Ega jäägi meil muud üle, kui vastastikku üksteist julgustada. Mingeid viharünnakuid ma ei karda, sest nagu mu üks sõber ütles, näen ma välja nagu iga teine Inglise tüdruk. Ühtlasi pole siin nii suur arv Eesti immigrante nagu on näiteks poolakaid.
Ise katsun olla pigem positiivne ja sõbralik kõigi vastu. Kui näen endale vastu jalutamas naist, kes kannab hijab'i, siis ma naeratan talle. On ju paljud neist siiski kannatanud viharünnakute tõttu ja nii saan ma vähemalt kuidagi märku anda, et me kõik sellised ei ole.
