"Alati on võimalus võrrelda, kas kohal on lähiriikide sama taseme esindajad, kui suured on kaaskonnad jne. Mõõta, kas kulutatud 1000 tõi sisse 10000 ja mis aja jooksul on võimatu. Ühest isikust sõltub tavalislet harva, enamasti on tiimitöö, kohapealne saatkond, ärimehed jne. Mõnes riigis võib olla nii, et kui delegatsiooni ei juhi minister, ei pääse üldse löögile. Aga muidugi ei pea veetma nädalaid Jaapanis või nädalat Keenias."

"Materiaalne vastutus peaks olema, st. kui tulemust ei ole, pleki ise oma sõidud kinni. Nii ei saa ju lõpmatuseni riigi ehk meie raha laristada. See klounaad peab lõppema (raha ei ole, et lapsele operatsiooni teha ja järgmisel päeval antakse karjale perearstidele preemiat jne). Kuhu me niimoodi jõuame? Neid näiteid võib tuua sadu ja nad ei ole üldse ammused."

"Ministrid peavad oma töödest aru andma ja kui pole tulemusi, siis peab olema Riigikogul ka õigus ebapädevaid ministreid tagandada! Antud juhul - no ei paista seda kompetentsi. Julgen siinkohal eeskujuks seada Anne Sullingut! Kahju, et kits kärneriks."

"Pole kontrollimiseks ega efektiivsuse mõõtmiseks kriteeriume ega saagi olla. Oviiri vedasid alt reisihimu ja vähene elukogemus. Vana kala enam ei viitsi rännata, valib neid, kuhu minemata jätmine oleks kahjulik. Jaapanis muide, tuleks suhete loomiseks käia korduvalt mitme aasta vältel, siis hakkab pikapeale midagi idanema. Garantiid ei ole, aga ega muud teed ka ei ole."

"Aga kes kontrollib ministrite mõttekust? Kes kontrollib riigikogujate mõttekust? Ning ministri ja riigikoguja röögatu palga apologeetikas on alati tähtsal kohal väidetav ränk vastutus. Mille eest täpselt minister või riigikoguja isiklikult vastutab? Väidetavalt (ja palga järgi) on see vastutus mitu korda suurem kui bussijuhil. Oma suure vastutuse tõttu on bussijuht kohustatud läbima meditsiinilist kontrolli. Miks pole see kohustuslik ministritel ja riigikogujatel - nende võimalik kahju terviserikke tõttu tehtud lauslollide otsuste läbi peaks ju olema kordades suurem?"