Raport võtab enda alla 12 köidet ja sisaldab 2,6 miljonit sõna. Kui Chilcotilt küsiti, milline on aruande peamine järeldus, vastas ta nii: „Peamine, mida ma ootan, on see, et tulevikus ei oleks nii suurt ja kaalukat sõjalist ega ka diplomaatilist sammu võimalik teha ilma, et sellega kaasneks probleemide hoolikas analüüs ning kollektiivse poliitilise hinnangu andmine.“

Chilcot märkis, et sõja alustamine ei olnud valitsuse jaoks „vältimatu otsus“ ja selle juriidiline alus polnud „kaugeltki rahuldav."

"Mingil hetkel võinuks sõjaline sekkumine Iraagis muutuda vajalikuks. Ent 2003. aasta märtsis ei lähtunud Saddam Husseinist ühtegi otsest ohtu. Mõnda aega saanuks kasutada ohjeldamisstrateegiat. Enamik ÜRO julgeolekunõukogust toetas ÜRO inspektorite tegevuse jätkumist."

John Chilcot

Ta lisas, et Iraagi väidetavaid massihävitusrelvi puudutavad otsused langetati „veendumusega, mis polnud põhjendatud“ ning sõjajärgne planeerimine oli „täiesti ebaadekvaatne.“

"Härra Blair ütles komisjonile, et Iraagis invasiooni järel tekkinud raskuseid ei oleks võinud ette näha," ütles Chilcot. "Meie ei ole nõus. Iraagi sisekonflikt, Iraani aktiivne seismine oma huvide eest, regionaalne ebastabiilsus ja al-Qaeda tegevus Iraagis olid ohud, mis olid juba enne invasiooni algust selgelt kindlaks tehtud."

Raport käsitleb Briti valitsuse Iraaki puudutavaid otsuseid, mis tehti aastatel 2001-09. Komisjoni kutsus kokku peaminister Gordon Brown 2009. aastal. Muu hulgas kasutati raporti koostamisel Tony Blairi ja tema valitsuse ministrite tunnistusi.