Šveitsis elav eestlane: mäletan selgelt, et pärast Lõuna-Aafrikat tundusid kodused aknad kuidagi alasti, trellid olid puudu
Justin Zehmke töötab copywriterina Eesti tehnoloogiaettevõttes Pipedrive. Ta kolis Kaplinnast Tallinnasse koos naise ja lapsega ning kirjeldab Memokraadis väga värvikalt keskkonnavahetust. Sellele loole vastas üks lugeja järgmiselt.
Lõuna-Aafrikas viibinud ja mitte hotellis elanud inimesena võin täie kindlusega väita, et asjalood on natuke teistsugused, kui mulje jääb. Lõuna-Aafrikas on auto uksed alati lukus (ka sõidu ajal). See on selleks, et vältida rööve, inimrööve, mõrvu ja vägistamisi. Ma ei tee nalja.
Elasin väga valvatud piirkonnas. Turvafirmasid oli seal nagu kärbseid. Kõik külalised peatatakse rajooni väravas (rajoon ise on tara taga) ning turvateenistus helistab: "Kas Te ootate inimest nimega ABC?" Püsikülalised on püsikülaliste nimekirjas ning saavad läbi ilma telefonikõneta. Akende ja verandaukse ees on lisaks klaasile ka trellid. Mäletan selgelt, et pärast Lõuna-Aafrikat tundusid kodused aknad kuidagi alasti. Trellid olid puudu.
Seega on mõistetav, et noor isa tahab oma perele seda kõige tähtsamat, mida eurooplased peavad iseenesestmõistetavaks - igapäevast turvatunnet. Kindlasti muretses ta oma lapse pärast Lõuna-Aafrikas väga. Idee mõrvatud perest ei ole just eriti tore. See, mida tegi see mees, teevad paljud lõunaaafriklased - turistiviisa ja tulema.
Samas peab külaline arvestama, et oma uut riiki ja selle keelt solvates ei võida ta midagi. Kahjuks (või õnneks?) tuleks uues riigis ka lõimuda. Ma loodan, et ta on asunud eesti keelt õppima ning oskab hinnata oma uut turvalist elu. Ka peaks ta mõistma, et teise riigi ametnikel ei ole kohustust suhelda võõrkeeltes. Kui ei saa hakkama, tuleks otsida tõlk. Riigis elamine ja turism on kaks eri asja.
Ka mujal maailmas on inimesi, kes ei integreeru. Kurikuulus on näiteks briti "ekspättide" (British expats) kultuur. Aga need britid ei saa sõna kohalikus ajakirjanduses ning nende "kannatustele" ei reageeri siseministeerium. Nende karistus on "tumm olek".
Mul on veel üks tore lugu. Üks minu tuttav sai väga hea tööpakkumise ühelt Šveitsi firmalt - väga kõrge palgaga. Vaja oli ainult saada Šveitsi riigi käest tööluba. Šveitsi riik ütles EI. Mu tuttav pidas seda ebaõiglaseks. Tema arvates piisas kõrge palgaga töölepingust. Mina ütlesin talle: "Sina oled Šveitsis külaline ning Šveitsi riigil on õigus otsustada, kas Sind tahetakse seal näha või mitte." Ma olen teadlik, et ühel päeval võib Šveits mulle ka ära öelda. Aktsepteeriksin stoiliselt Šveitsi otsust ning ei ütleks ühtegi paha sõna. Mina ei ole nende oma inimene. Mina olen paluja rollis. Otsus on 100% nende oma.
