Või nagu üks europooldajatest mulle eile ütles - Britannia rannik asub endiselt Euroopast 30 kilomeetri kaugusel, see ei muutu. Aga mis saab näiteks šotlastest, kas nad korraldavad uue referendumi? Või mis saab peaminister David Cameronist, kes lubas jätkata tulemusest hoolimata? Ilmselt asuvad tema enda partei euroskeptilised parlamendisaadikud otsekohe tema tooli kõigutama.

Meiega vestelnud europooldajad kartsid kõige rohkem, et euroliidust väljumise otsusega võtab Britannia isolatsionistliku ja võõravaenuliku kursi. Nii palju kui nad sellest variandist üldse nõus olid rääkima. Tegelikult võib öelda, et selle tulemusega lihtsalt ei arvestatud. Ka suuremate ajalehtede kaaned on kuuldavasti juba valmis trükitud - ikka tulemusega, et Suurbritannia jääb Euroopa Liitu. Läheme kohe vaatama, kas ka tegelikult nii on.

Eurovastased jälle ennustasid, et Ühendkuningriik annab eeskuju ka teistele riikidele ja siit algab lumepalliefekt Euroopa Liidu lagunemiseks. Tundus, et ka nemad ei olnud täpselt läbi mõelnud, mida väljumine tegelikult tähendab. Nende inimeste jaoks, kellega meie rääkisime, oli põhiküsimus demokraatia. Epsomi tänaval ütles mees nimega Mike meile, et Euroopat valitsevad inimesed, kellel ei ole selleks mandaati. "Tahame oma seaduseid, mida teevad meie omad inimesed." Sama argument kostis erinevas sõnastuses mitu korda.

Võib öelda, et europooldajate liidrid ei olnud eriti entusiastlikud. Tundub, et need Londoni valijad, kes meile rääkisid, miks nemad euroliidu poolt hääletavad, suhtusid liidu plussidesse palju tõsisemalt. Leiboristide juht Jeremy Corbyn rääkis, kuidas ta hääletab euroliidu poolt selle paljudest vigadest hoolimata. David Cameron ja Gordon Brown rääkisid, kuidas euroliidu puudused vajavad tõsiseid reforme. Jällegi jääb mulje, et väljaastumise võimalusega reaalselt ei arvestatud.