Kui päris aus olla, siis kohe, kui näen sinivalget oma masina tahavaatepeeglist, olen kui Peetruse kuldse ukse taha saabunud. Kõik mu mineviku ja tuleviku patud kangastuvad silme ees ja käed tõmbuvad hetkega higiseks. Vaatan muudkui tahavaatepeeglisse ja klomp kurgus muutub suuremaks. Ei pööranud mu tagant minema, ikka veel liigub minuga samas suunas, minuga on kõik - lõpetan öö arestikambris. Midagi ikka on mu masina ja minuga valesti.

Täiesti kohutav on see, et liikluses osaledes tekitab politseimasin ebaloogilist hirmu ja paanikat. Ma ei ole nii rikas, et maksta kellegi nokkimise tujust tekkinud arveid. Kõige rohkem on mind ärritanud mõned liiklustrahvid Pärnus, kus absoluutselt kõik juhid rikuvad konkreetset piirangut. Ja siis mina suudan patrulli silme ees sama manöövri teha, mis neli masinat enne mind. Istudes steriilsetel nahkistmele, olen oma peas mõelnud - miks just mina ja miks just täna absurdse rikkumisega siia sinivalgesse masinasse olen sattunud kollase paberi ootele? Ma saan aru, kui oleksin purujoobes mingi inimese alla ajanud, aga mingi väikese apsu eest saada ülekanne Rahandusministeeriumile on minu pisikeses ajus natuke liiga väljakutsuv ja hirmutav.

Oleme semudega alati arutanud, et poole lihtsam oleks, kui kannaks esimesel jaanuaril otse riigikassasse sada eurot ära kogu aasta rikkumiste eest ja saaks puutumatuse kogu aastaks. Kui aus olla, siis oleksin ka rohkem valmis maksma, et saada südamerahu, kui järjekordne sinivalge saabub mu masina taha riigikassa õhukest rahakotti täitma. Ma tahan liigelda nii, et ma ei pea krambis olema meie riigihärrade halva majandamise ja piiratud silmaringi pärast.