Ja sellest kõigest ei piisanud! Me lõime risti inimese, kes tegi ühe vea, sai selle eest karistuse, vabandas avalikult ja mõistis oma käitumise hukka. Sõnum, mis siit ühiskonda läheb, on leppimatus, olematu tolerants, suutmatus andestada ja soovimatus anda teine võimalus. Kogu sellest trallist ei võitnud ohver, aga ei võitnud ka ühiskond. Kas Ojasoo näidispoomise läbi hakkab nüüd olema naistevastast vägivalda vähem?

Pigem tekitab näidispoomine selle, et vägivald läheb veelgi enam põranda alla. Sest - tuletagem meelde - ohver soovis kokkuleppemenetlust, selleks, et mõlemad pooled (sh ka tema) saaksid oma eluga edasi minna. Näidispoomiste asemel oleks vaja tegeleda sellega, et miks on meie ühiskonnas nii palju viha, nii vähe tolerantsust ja miks meil on koduvägivald. Nende põhjuste teadvustamine aitaks meil ühiskonnana edasi liikuda.

Huvitav, kas siit alates on riigikogujad ka IGA oma esmakordse või korduva eksimuse vastu sama ranged. Kui ikka eksib, siis kohe ametist lahti. Pole tähtis, kui suur see promill oli. Või kui vähe raha majonees maksis.
Ojasoo suundub tööle tõenäoliselt Euroopasse. Tal on sotsiaalset närvi ja on, mida öelda. Praeguse kogemuse pinnalt kindlasti varasemast isegi rohkem. Tema on saanud väga valusa õppetunni. Küsimus on ka, et kas ka meie ühiskonnana selle näite põhjal targemaks ja paremaks saame...