Hetk varem, ukse taga, oli ta soovitanud mul alimente ametlikult mitte nõuda, sest siis saaks ta mind hoopis rohkem aidata. Nii ma siis lahutust vormistava ametniku ees peaga vapralt noogutasingi: mul ei ole selle inimese käest midagi vaja!

Aeg näitas, et mingit raha ma tollal 3-aastase lapse isalt kunagi saama ei hakanudki – ei ametlikult ega mitteametlikult. Küll oli põhjus see, et noorel ülikooli lõpetanud mehel polnud tööd, ja kui töö oligi, siis ajutine. Sissetulek oli selle eest nii väike, et lapsele ei jätkunud 15 aasta jooksul kopikatki. Sisuliselt tähendas see, et abielu lahutanuna kaotas noor isa nii mälestused kui ka kohustused. Mitte ainult minu, vaid kahjuks ka lapse suhtes.

Kõik me teame, kui raske on raha küsida. Mis siis, et lapse jaoks. Tavaliselt ju see, kes maksmise eest põgeneb, pareerib vastuküsimusega: aga kust mina tean, mille peale sa selle raha kulutad?! Kohtutäiturile pole seesugust küsimust mõtet esitada.

Nüüdseks on välja mõeldud üksi last või lapsi kasvatavat vanemat toetav süsteem. Lühidalt äraseletatuna näeb see välja nii, et riik maksab vanemale iga lapse eest 100 eurot kuus ja nõuab siis selle raha võlgu olevalt vanemalt ise välja. Idee on mitmes mõttes hea: see vanem, kelle peres laps kasvab, ei pea ennast võlgnikku taga ajades ja iga kuu raha küsides alandama.

Siit moraal: kui tunnetate lapsi kasvatades ja sente lugedes omal nahal iga päev ebaõiglust, kui saate üle kaastundest oma lapse teise vanema vastu, siis pöörduge sirge seljaga kohtusse. Pole vahet, kas olete lubatud raha oma endiselt partnerilt oodanud kaks kuud või kümme aastat – alustage õigluse jaluleseadmist kohe praegu!

Loe Maire Aunaste arvamuslugu homsest Eesti Päevalehest!