Lugeja perevägivallast: õigel ajal avastasin, et selle suure hiilguse taga on päris karm tulevikuvisioon
Need feministide teooriad on reaalsusest ikka väga kauged, kuigi neid kuulutatakse suure kisa ja hüsteeriaga. Räägin oma loo. 40 aastat tagasi, noorena, oli mul suur armastus. Selline, et silmi eest lõi mustaks, mõistus kadus. Ilus nagu jumalanna, samas ülbe ja aristokraatlik. Hakkasime kokku elama. Õigel ajal aga hakkasin avastama, et selle suure hiilguse taga on päris karm tulevikuvisioon.
Rahanubrit ta ei tundnud, kodus kamandas ja kippus kõigis asjades maailma juhtima. Lisaks armastas pidutseda, suguelus pani mind sõbranna soovitusel omamoodi "dieedile", sest nii pidi olema parim võimalus meest "juhtida". Kui tema soovid ei täitunud, siis vallandus alati skandaal, sõim, ähvardused. Kogu selle kooselu jooksul olin korduvalt valmis rusikaid käiku laskma. Ta kohe oskas kriitilist piiri ületada.
Siis saadeti mind Kaliningradi pooleks aastaks ohvitseri kursustele. Asi saigi lahenduse. Eks ta kasutas siis vabadust täiega, pidutses, ja leidis "parema mehe". Aeg parandas haavad, tasapisi toibusin, ja elu läks edasi.
Aga teda vahetevahel kohates oli tal päris tihti silmaalune korralikult puuderdatud või tumedad prillid ees. Seda päris mitmete meestega koos elades.
Ise ma abiellusin väga normaalse naisega. Ei mingeid skandaale, ei mingeid provokatsioone. Olen nüüd juba neljakordne vanaisa ja isegi vanavanaisa.
Huvitaval kombel jookseme vahetevahel kokku ka selle nooruspõlve armastusega. Minu poolt on kõik valu ununenud, lobisedes on mingi omapärane nostalgia.
Tema jutust koorub aga alati välja, et just nimelt kõik mehed on sead, kõik on teda kuritarvitanud ja kuidas ta oma elu parimad aastad on neile ohverdanud. Kuulan ja alati on peale kohtumist selline magus rõõm, et omal ajal kõik lahenes vähemalt minu jaoks kõik positiivselt. Kui masendav oleks olnud kooselu temaga.
