Ometi kord julgeb keegi arhitektidest välja öelda, mis on meie arhitektuuris ja planeerimises valesti. Nõukaaegne vihatud vabaplaneering on ainus, mida pealinnas "möllavad" arhitektid mõistavad. Linna teeb linnaks ainult kinnine hoonestusviis, Sellist kaost planeerimises on valus vaadata. Projekteeritakse rahulikult krundile maju, arvestamata kõrvalasuvate tulemüüridega ja ümbritseva keskkonnaga. Arhitekti eesmärk ei ole projekteerida endale ausammast, tuleb unustada oma ego, aga seda meil teha ei suudeta. Nõukogude ajal sunniti meil traditsioonidest loobuma, nüüd on loobutud vabatahtlikust kõigist - põhimõtetest, traditsioonidest, harmooniast. Järjepidev õpetus - vanad õpetavad noori on kadunud. Raine Karp, Toomas Rein ja paljud vanema põlvkonna arhitektid, nendelt oleks noortel palju õppida.

Tallinn on muutunud harmoonilisest arhitektuurist kakofooniliseks "arhitektide peeretuse" tannermaaks! Üksikuid pärleid on, kuid erand kinnitab reeglit. Hetkel toimuvast on raske rääkidagi, tekib kohene frustratsioon ja esteetiline vastumeelsus. Võtame kas või "arhitekt geeniuse" Künnapi musternäidise Metodistide kiriku Kadriorus, kust algas arhitektuuriline allakäik Tallinnas.

Minule kui tallinlasele ei meeldi. Samas tean inimesi kellele meeldib.
Ei meeldi see et liiga modernsed hooned ehitatakse sinna, kus peaks just rohkem säilitama ja ka uute hoonete puhul ehituses kasutama kõrvalhoonete arhitektuuri. Tallinn on nagu pudru ja kapsad kõik koos. Stiili taju on täielikult kadumas. Miks ei võiks kesklinna osa laiendada, selle asemel, et kesklinn liiga täis ehitada. Jääb samuti täiesti arusaamatuks. Eriti, kui vaadata, kuidas tipptunnil pole ruumi ei inimestele, ega autodele.
Tallinnas on ainult üks asi mis müüb. See on VANALINN. Aga ka vanalinnas tahetakse piirata baaride ja klubide eksistentsi. Kui need ära kaovad, noh siis polegi varsti enam midagi, kus turistid õhtuti jalutada tahavad ja raha raisata soovivad.

Arhitektuur näitab võimusuhteid ja inimeste mõtlemist kõige erksamal moel. Kui oleks maitset ja ühtset mõtlemist, siis kaos asenduks loova ja harmoonilise planeeringuga. Praegu on tõesti pudru ja kapsad.

Iga asi peab oma kohal olema. Need nn funkstiilis kanakuudid on vägagi hääd õiges ümbruses, stiil peab ühtne olema. Samas on ka mõni maitsekas aktsent õiges kohas huvitav, küll pole sobivad segamini iseseisvuse esimese kümnendi mansardkatusega poollaudisega majad ja kolmekümnendate funk. Nõukaajal aeti muidugi kõik segamini kasvõi sellega, et Eesti-aegsed krundid poolitati ja ehitati nn funkkanakuutide vahele vaesusele viitavaid barakke. Vaadake kasvõi Tartu Tammelinna, eri kihistused loeb kohe välja ja nutt tuleb peale.

Kahju vaid, et raha ja rumaluse vastu see ei aita. Tegelikult on Tallinn juba läinud, mis sest enam. Viru keskuse plönn-lahendus, sadamas toimuv vanalinna ära peitev laastav-ehitus, kavandatav Retke tee praeguse puhkeala asemele, Kalasadama likvideerimine...50 nõuka-aastaga ei suudetud rikkuda nii palju kui praegu "vabaduse" ajal. Milleks selline vabadus, mida kasutada ei osata?

Tallinn muutub üha koledamaks, kuigi peaks ju vastupidi olema. Viimane piisk ongi see admiraliteedi basseini äärne arendamine. Selle asemel, et teha midagi superlahedat ja vaatamisväärset, tehakse jälle paar kuubikut, mis jäävad sinna kümneteks aastateks kuna arendajal on vaja lisaks olemasolevatele miljonitele veel paar miljoni lisaks teenida. Kohutav kultuuritus, kui võrrelda arenenud riikide ja nende pealinnadega.

Tegelikult annab kõike vaatamisväärselt ehitada, kui teha asja maitsekalt, õiges koha jne. Sõnalise kirjelduse järgi täitsa jälgina tunduma pidanud Pompideou keskus Pariisis on ju täitsa lahe oma ausa otstarbekusega.

Praeguses Tallinnas tuleks mu meelest praktiliselt kõik ametnikud vastutusele võtta linnapeast MuPo roheliste mehikesteni. Üks lisavõimalus oleks saata kõik kesklinnas ehitada kavatsevad krundiomanikud sundkoolitusele, kus selgitatakse arhitektuuri ja harmoonia üldtõdesid.
Pärnus ka tehakse aina lollusi. Randa ehitamine peaks väga läbimõeldud olema, rannas peaks olema toitlustusvaba ajaveetmise koht vaatega merele ja seda igal aastaajal. Oli selline koht, Pärnu sümboleid, rannahoone, aga selle avarad aknad vaatega merele kaeti kinni ja tehti ööklubiks. Karjuv idiootsus. Siis ehitati luidete vahele mingi mõttetu suvekohvik, hiljuti valmis mudaravila taha hotell, mis on püüdnud küll vaadet mudaravilale mitte rikkuda, kuid tulemus on küsitav. Samas pole see hoone ei seest ega väljast suuremat asi, uputuse võimalusele pole seal üldse mõeldud. Pärnu ei oska oma looduslikku kingitust inimestele igal aastaajal lähedale tuua. Terviseparadiis-elevaator näitab merd kitsilt ühelt küljelt, Tervise kohvik (ka kitsilt) teiselt küljelt. Võiks vähem teha, aga paremini.

Üks linn minu arvates väärib kiitust, kus pole linnakeskkonda vägivaldselt muudetud, vaid kõike tehtud pieteeditundega. Viljandi. Seal on jäetud see, millele hammas peale ei hakka, paremaid aegu ootama. Suurepäraselt on lahendatud bussijaama ümbrus, kus provintslikust keskkonnast on saanud inimsõbralik City. Paneb imestama, kuidas see tupiklinn suudab üleval pidada kultuurikeskust, pärimusmuusika keskust, Kondase keskust, statsionaarset nukuteatrit, rääkimata Ugalast ja kultuuriakadeemiast, ehitada uue lauluväljaku. Kõike ei pea üleval linn, aga linna vaimsus on nii tugev, et tõmbab ligi nii kultuuriinimesi kui ettevõtjaid. Imestan võrreldes Pärnuga. Mis kohutav seisak. Ilmselt kultuuritusest. Linnal puudub koht, kus kultuur ja inimesed kokku saaksid, üks tõeline kultuurikeskus, üks linna keskpunkt. Koht, kus uksed on lahti hommikust õhtuni, kus on kultuur esindatud kogu oma mitmekülgsuses. Veel. Igas väikelinnaski on kesklinna majad värvitud, Pärnus on piinlikus räpakuses nii Tallinna mnt kui Riia mnt algused. Siin on midagi fenomenaalset puudu! Mis? Peremehetus. Selline tunne tekib tõesti kõndides tema räpastel tänavatel.

Hoonete ilu hindamine on eelkõige maitse asi. Probleemiks on pigem ebasobivate ideede ahvimine, karjuv eklektika (ehk liiga kirju või segane vormikeel), mis ei ole põhjamaiselt karge ja väljapeetud. Head erandid on osa Rotermanni kvartalist, KUMU, Kawe Plaza, Novira Plaza jms. Tallinna siluett on üsna kena ja ta pole nii rikutud, nagu nt pururikka Londoni viltune skyline. Meie linnapildis häirivad kõige rohkem kaootilised arengud, kaua seisnud tühermaad kesk- ja südalinnas ning Euroopa kõige auklikumad teed. Aga sellega peaks vist leppima, sest 50 aastat kestnud okupatsiooni nüristav mõju ja vaesus ei kao niipea.

See on mingi loll arusaam, et iga hoone peab sulanduma eelmise kõrvale. Aga mis siis saab, kui kõik eelmised hooned ongi hallid ja igavad? Kas siis uued juurde ehitatavad majad peavad samuti olema hallid ja igavad? Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn ja peabki olema ultra-kommertslik ja trendikas. See kommunistlik-sovietilik arhitektuur tuleks üldse buldooseriga minema pühkida.

Hoonete tellijad teavad juba ette, et nende koleehitised ei ole õnneks mõeldud pikalt säilima, samas loodan, et ka 100 aasta pärast saab imetleda keskaegseid hooneid. Klaaskastid on igavad ja maitsetud, pigem nagu kellegi ego rahuldajad, millel arhitektuurilise saavutusega pole midagi ühist.