"Mu 8-9 poeg käis korvpallitrennis endast 3 aastat vanematega. Teda pilgati ja kiusati. Kui laps pole juba 4-aastaselt trenni teinud, siis oled 8-10 aastaselt trennikaaslaste kõrval täielik käpard ja proovi sa selles vanuses optimism ja trennilust säilitada, kui sa midagi võrreldes teistega ei oska. Panin ta siis sügise keskel judo trenni, jälle sama jama. Poisid on juba aastaid trenni teinud ja mu poiss loobus nüüd hiljuti peksukotiks olemisest. Pidevad heited ja kaelaluule ohtlikud olukorrad panid ta loobuma. Ma ei taha kasvata last, kes midagi ei taha teha. Siit minu tähelepanek: kui viite oma lapse 5-aastaselt trenni, siis on ta 10 aastaselt peajagu üle sellest lapsest, kes tuleb trenni 2-3 klassis 8-10 aastasena. (isegi sai 1983 aastal 10-aastasena kossu trenni mindud, kõik olid ühevanused ja samal tasemel algajad). See, kes tuleb hiljem, on algaja ja "peksupoiss". Tal pole motivatsiooni trennis käia, kui teda pilgatakse ja ta oma oskustelt teistele mäekõrguselt alla jääb.
Ei aita siin vanema lohutus, et iga algus on raske ja tegelikult on sul head geenid. Need, kes 5-aastaselt on trenni alustanud, kaotavad oma motivatsiooni, kuna on 10 aastaselt teistest on nad algajatest peajagu üle. Lõpuks loobuvad nad varateismelisena, kuna piisavalt pikk staaž on juba selja taga."

"Lapsevanemana tean, et kõik algab isiklikust eeskujust ja prioriteetidest. Kui lapsevanemal endal liigutamisharjumust ei ole, siis on väga keeruline seda lapsesse süstida. Absoluutselt oluline aeg on algkool, teismelisena on trennis käimise alustamine juba kordades keerulisem. Siis tundub juba, et teised kõik on nii palju paremad jms. Teine teema on saavutussport. Kahjuks liigagi tihti keskenduvad noorte treenerid just nendele lastele, kellest on loota head sportlast. Rohkem võiks ergutada ja kiita ka neid, kes ei ole igal võistlusel esimese kolme seas. Mul on kolm last, kellest üks on esikohamees, aga teised pigem mitte ja nende teiste motivatsiooni hoidmisega pean kodus hoopis enam pingutama. Samas ju tunnevad tegelikult ka nemad mõnu toredast trennist. Täiskasvanute spordiklubides on rühmatreeningute lõppedes treeneritel tihti kombeks öelda "Kiitke nüüd ennast, et võtsite selle aja enda heaks". Midagi sellist võiks ju toimuda ka laste trennides. Kiida ennast, et olid tubli ja kaasa tegid."

"Paljud pered ei saa oma lastele trenne lubada. Minu kolme lapse trennidele-ringidele kuluv summa kuus ületab praeguse miinimumpalga. Ja ei tegele nad mingite kallite aladega. Kurb, et praegune haridusminister kunagi rahandusministrina lükkas tagasi eelnõu võimaldada igale lapsele vähemalt üks trenn või huviring. Ma usun, et sellest oleks päris paljudele peredele abi, ja lapse soov millegagi tegeleda ei sõltuks tema vanemate suutlikkusest seda talle võimaldada."

"Nõustun täiel rinnal noore treeneri mure ja reaalsustajuga. Ka maapiirkondades (jutumärkides muidugi) on juba tõsine probleem laste vähene liikumissoov. Lapsed tuuakse ja viiakse lasteaeda; kooli ja ka trenni juba autoga, kuigi kodu asub mõnesaja meetri kaugusel. Üks võimalikke lahendusi: raviabi makstavus (maksumaksja raha ikkagi) viia otsesesse sõltuvusse inimese enese panusega oma tervisesse. Kui ikka ise endaga vaeva ei näe, siis pole põhjust kedagi süüdistada oma niru terise ja ebakvaliteetse elu üle. See väide, et pole tingimusi, ei pea paika. Kasvõi kõndida 60 minutit (soovitavalt värskes õhus) päevas pole just ülearu kulukas. Piisab vaid mõistmisest ja tahtmisest oma tervisega (ja selle kaudu võimekusega igas eluvaldkonnas) tegeleda. Terves kehas on terve vaim (ka vastupidine variant peab paika). Elu on lihtne, mis sest, et raske näib."