"Kõige hullem on see kui Eesti keelde üritatakse sisse tuua mittefoneetilisi sõnu. Näiteks on Delfi kasutanud pealkirjades tegusõna "selfietama". See on kõige räigem vägivald eesti keele vastu, mida ma oskan ette kujutada - proovitakse hävitada eesti keele foneetilisust ja tuua keelde mittehäälduvaid tähti. Sama lugu huskyde omanikega. Probleem pole mitte see, et nad võõrkeelest sõnu laenavad (huskide ja selfide vastu pole mul midagi), vaid et nad arvavad, et võõrsõnade sissetoomisest ei piisa. Nende arvates tuleb koos sellega ka eesti keel ja selle hääldusreeglid täielikult hävitada."

"Võõrsõnade (eriti nimede) hääldus! Ei ole näiteks W a l e s a, vaid loe: Wale(n)sa. Ja seda viga teevad tuntud-kogenud TV diktorid. Kurb on kuulata Venemaa kanaleid, sest nende diktorid eksivad tunduvalt harvemini selliste nimedega."

"Iga keel on kanal - kanal seda keelt kandvasse kultuuri ja maailmanägemisse, teatud maailma. Keel kujundab selle rääkija ja valdaja mõttemaailma ja maailmapilti. Seega peaksime tegema ratsionaalseid ja praktilisi valikuid. Näiteks siis, kui paneme oma lapsi koolis mingit võõrkeelt õppima. Näiteks siis, kui lubame mõnel võõrkeelel oma keelde-kultuuri siseneda või sellele läheneda, linnapildis domineerida."

"DAVAI - see on kõige jubedam sõna, mille maarahvas on oma kõnepruuki võtnud. Iga teine eestlane davaitab."

"Ka Läänest tungib meile palju madalkultuuri (löömafilmid, räpplaulud, rämpskirjandus, koguni rämpsnäidendid jne). Rääkimata rõvedast sisust ja väärastunud eetikast (seda nagunii), kõlavad seal ka tõlgitud või tõlkimata jäetud roppused."

"Inglise keele pealetung on muljetavaldav kõrgharidussfääris. Ka kõige räigemal venestamisajal oli võimalik viieaastane ülikoolikursus läbida eesti keeles, viienda aasta lõpus kirjutati diplomitöö ikka eesti keeles, aga praegu...On erialasid, mille puhul eestikeelset õpet enam ei toimu, magistritööde puhul vaadatakse juba viltu nendele, kes oma magistritöö eesti keeles esitavad."

"Mind häirivad pigem eesti keeles levivad parasiitsõnad. Inimene jätab tõeliselt juhmi mulje, kui ta lauset alustab mittevajaliku sidesõnaga "et" ja seda saadab häälitsus "et-äää". Sama tunne tekib, kui inimene kasutab lauses kolm korda sõna 'nagu', näiteks lause: "Ma nagu tunnen, et ma nagu ei taha seda". Tekib küsimus, kas inimene siis tunneb või mitte, kas siis tahab või mitte. Mõlemad variandid ("et" ja "nagu") kõlavad nii kõnekeeles kui ka meedias. See on tunnistuseks inimeste piiratud haridusest."

"Tallinna tänavatel ringi käies näeb igasuguseid veidraid lounge’e ja centereid. Tekib küsimus, kas keeleamet on ühtlasi ka pimedate ühing. Telekast kuuleb igasugu arusaamatuid reklaame mingitest cashbackidest, äppidest ja diilidest. Aru ei saa, mida reklaamitakse. Raadiost kuuleb eestikeelset laulu suhteliselt vähe, sest üle poole eesti artistidest laulavad inglise keeles. Mul pole võõrkeeleoskuse vastu midagi, aga mitme keele segamise vastu olen küll."

"Häirib soomekeelsete või nendega sarnaste sõnade vääras tähenduses kasutamine eestikeelses tekstis või kõnes. Levinud eriti spordirahva hulgas. Sportlased "hävivad", neil ei ole piisavalt "võimu", nad ei "kesta". "Häviö" ei tähenda ju soome keeles hävingut, vaid kaotust. Keda see sportlane valitseb, et tal peaks võimu olema?" „Voima" on tavakeeles jaks, vastupidavus, füüsikas jõud (see mida mõõdetakse njuutonites). Ja "taluma, vastu pidama" asemel ei sobi öelda "kestma". Miks hakati "kangekaelne" asemel kasutama "jäärapäine". Sõna „jäär“ pole Eesti tavakeeles peaaegu kasutuselgi. Isane lammas on alati oinas. Häirib veidi ka väljendi "ei saa üle ega ümber" liiga sage kasutamine. Kas eestlane saab sellest aru? Meil ei ole ju paljude järvedega kaetud Karjala soist maastikku, kus kirikusse, meiereisse ja poodi pääseb paadiga üle järve või jalgsi ümber järve ja lumesulamise aja üldse mitte. Miks muutus kaltsukas järsku täikast kirbuturuks ehk kirpkaks. Ei kirp ega täi ela seisvate riiete hulgas, küll aga teeb seda koi. Kas siis hakkaks ehk ütlema koiturg ehk koika? Äkki pidurdaks ülemäärast keeleuuendust."