Pomerantsi pea kohal hõljub aga tumedamaidki pilvi. Koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud, et kaalutakse maapõue ressursside üleviimist keskkonnaministeeriumi alt majandusministeeriumi alla.

Enne intervjuud haarab minister Pomerants oma kapinurgalt tükikese fosforiiti ja paneb selle kolksuga kohvilauale.

Ma saan aru, et tahate sellest rääkida?

Olukord on selline, et ei ole meediaväljaannet, mis ei oleks kirjutanud või tahaks kirjutada midagi fosforiidist. Minu meelest võiks olla fookus palju laiem, mismoodi Eestis võiks ja peaks maavarade kantseldamisega ringi käima.

Kas teie arvates on fosforiidi kaevamist riigile vaja?

Kui täna on skaala ühes otsas need inimesed, kes ei taha sellest mõeldagi, ja teises otsas need, kes ütlevad, et kaevame Eesti rikkaks, siis mina ütleks, et uurida võiks. Seda selle jaoks, et meil oleks otsustamise hetkel olemas piisavalt teadmisi.

Millist eesmärki maapõue varade majandusministeeriumi alla viimine teie silmis kannab ja mis sellega muutuks?

Ausalt öeldes ei saa aru. Majandusministeerium on eksisteerinud sama kaua kui riik. Selle aja jooksul pole kunagi olnud näha huvi, et nad tahaks luua enda juurde strateegilise mõttekeskuse, hakkaks juhtima maavaradega toimuvat ja vajaks selleks mandaati.

Majandusministeerium rõhub ikkagi rikkuse loomisele ja maavaradest raha kätte saamisele. Kas siis kaevandust puudutavate lubade andmine läheb lihtsamaks ja mõju keskkonnale arvestataks vähem?

Seda ei juhtu. Tegemist on ikkagi 2016. aastaga. Sellist riiki ei tule, kus keskkonnaga arvestamata tehakse mingeid otsuseid meie maavarade kasutamise kohta. Sellel valitsusel ei oleks lihtsalt pikka pidu. Neid hakatakse nende samade maavarade tükkidega loopima.

Pikka intervjuud Marko Pomerantsiga loe homsest Eesti Päevalehest!