Selle loo eellugu sai alguse 1997. aastal, kui Savisaar lõi Šveitsis fondi vahendite kogumiseks, et toetada tsentristlikku maailmavaadet ja sellekohase kirjanduse väljaandmist. Vähemalt nii selgitas ta ise seda.

2009. aastal lahutasid Edgar ja Vilja Savisaar oma abielu ja varade jagamiseks oli Savisaarel kiirelt raha vaja. 2,7 miljonit krooni laenas ta kõigepealt Ain Seppiku poeg Sulev Seppiku firmalt Bravotex, aga Sulev Seppikule tagasi maksmiseks oli tal uuesti raha vaja.

Savisaare fondist kanti 2009. aastal 185 000 eurot Liechtensteini ärimees Peter Kaiserile kuuluva Panama firma Pipa Business Corporation arvele. Sealt omakorda jõudis 173 550 eurot kahe vaheetapi läbimise järel tagasi Bravotexi Savisaare laenu katteks.

Savisaar ei deklareerinud 173 000 euro suurust laenu, aga suuri rahaülekandeid märkas rahapesu andmebüroo. 2011. aastal alustati kriminaalasja.

2013. aastal teatas Savisaar, et sai kuue "Tõde Eestist" sarja raamatu eest nii suure honorari, et tasus Kaiserile 173 551 euro suuruse laenu. Kuna Savisaar vabanes sellega laenust, pidi ta lisaks tasuma veel vähemalt 36 446 eurot ehk oma aastapalga riigile tulumaksuks.

Paistab, et lisaks avalikkusele ei usu ka prokuratuur, et keegi oli nõus Savisaarele raamatute kirjutamise eest 174 000 eurot honorari maksma. Igatahes sai Savisaar eile kahtlustuse, et ta kasutas ligi 174 000 eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu ja tegelikku omanikku.

Mis Vilja Savisaart puudutab, siis tema elab hästi. Ta astus Reformierakonda, on riigikogu liige ja nimeks on tal nüüd Vilja Toomast.