Lugeja: lastega koduseks jäänud sõbraga saab rääkida ainult mähkmetest ja banaanipüreest!

Pärast seda, kui sõber esimese lapse sai, kannatas temaga kokku saades veel vestelda. Nüüd aga istub naine uue titega kodus ning jututeemade ring on täielikult kokku kuivanud. Kohtudes on valida lapseteemade ja lapseteemade vahel. Kõige muu peale ta ainult nohiseb ja jätkab seejärel hammaste tuleku ning käputamise eripärade lahkamisega.

Ootan pikisilmi aega, mil sõbra "koduarest" läbi saab ning ta tööinimeste sekka naaseb. Varem sai temaga kõigest rääkida ja koos aega veeta oli meeldiv. Tööl pandi meid vaikselt juba paarigi, sest veetsime ka palju vaba aega koos.

Sellise muutusega lapsega koju jäänud naise peas olen elus varemgi kokku puutunud. Sõber sai lapse, ega hoomanud pärast seda enam ühtki muud teemat maailmas, peale lapsega seonduvate. Olen alati mõelnud, miks nad arvavad, et mina hirmsasti huvitun mähkmetest ja banaanipüreest. Nii ma siis kõõlun diivani peal ja teen huvitunud nägu, kuulates üksikasjalikku ülevaadet krooksumisest ja öistest uinakutest.

Üks lapse saanud sõber keeras päris ära ja süüdistas mind paarikuuse imiku altvedamises, kui ma temaga koos jalutamistiirule kaasa ei läinud.

Viimasel ajal olengi teinud teadliku valiku veeta lapsevanematest sõpradega vähem aega kui tegelikult sooviksin. Pigem lähen üksi jalutama, topin kõrvaklapid pähe ja kuulan seda, mida tahan. Samal ajal loen päevi hetkeni, mil varvastest ninaotsani ürgemaks muutunud sõbrast jälle ühiskonnast huvituv kodanik saab...