Vaatame asja veidi lähemalt.

Suur osa immigrantidest on teatavasti pärit islamistlikest riikidest. Juba seegi paneb neile oma pitseri – muudab nad kaugemaks meie nn euroopalikest väärtustest. Mõelge ise, kui tuleksite riigist, kus kehtivad islamiseadused, naised on kaetud, valitseb patriarhaat ja toimivad kindlad hierarhiad ning lisaks käib sõda. Siis aga satuksite üliliberaalsesse Euroopasse ja veel suurlinna. Ei maksa imestada, kui saadakse kultuurišokk.

Moslemile võib tunduda, et ta on sattunud põrgu eeskotta. Euroopas ei austata vanemaid, tugeva perekonna mõistet enam pole, ühiskond vananeb, mehed on feminiseeritud ja naised iseteadlikud, rahvas rassismisüüdistuste hirmus passiivne, mingeid väärtusi pole, kõik on suhteline ja pjedestaalile on seatud arutu vabadus ning inimese ego, mille teenimisele on allutatud kõik muu.

Immigrandid, kes tulevad Aafrikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast, on enamasti patriarhaalsetest ühiskondadest. Seal on otsustajateks valdavalt mehed – nii perekonnas kui ka riigis. Naised kasvatavad lapsi, keda on tavaliselt hulgi. Ühiskond on noor ja aktiivne. Lisaks perekonnale on oluline kogu suguvõsa ja sageli ka klann, kuhu kuulutakse. Laste kasvatamisest võtavad osa kõik. Austatakse oma vanemaid ja üldse vanemaid inimesi. Need üksused hoiavad kokku, toetades üksteist.

Euroopa on aga individualistlik, egoistlik ja vananev. Temas pole jõudu ega ühiseid väärtusi, mis inimesi kokku seoks. Neil aga, kes siia tulevad, on need seosed olemas. Näiteks islam, rahvus, immigrandi staatus ja sotsiaalne kuuluvus, mis loovad ühise identiteedi. Kahjuks on üheks ühiseks siduvaks elemendiks sageli ka põlgus nende silmis allakäinud Euroopa suhtes.

Kui nüüd vaadata immigrante, kes asuvad Euroopas kuritegelikule teele, siis võib püüda neist ka aru saada. Lisaks kogetud kultuurišokile on nad välja lülitatud oma pere, suguvõsa ja klanni toetusest, millel on distsiplineeriv ja hariv funktsioon. Paljud on tulnud sõjapiirkondadest, kus elu on karm ning valitseb julmus ja seadusetus. Paljudel on selja taga sõjatraumad ja teised rasked vaimsed läbielamised.

Kui selline toetavast keskkonnast ilma jäänud ja sõjas kannatada saanud inimene saabub Euroopasse, on ta loomulikult kerge saak kuritegelikele jõukudele. Sageli on need jõugud loomulikult sama päritolu. Nendest saab siis sisserännanutele uus perekond, suguvõsa ja klann. Ühtlasi on nõnda võimalik teenida kerget tulu ja tunda end rikaste kohalike kõrval vähem alaväärsena.

Sellest kõigest on väga kahju, kuna see võiks minna hoopis teisiti, kui need inimesed suudetaks viia õigel ajal sellisesse keskkonda, kus need jõugud ees ei oota. Neile tuleks tutvustada meie väärtushinnanguid, kuid enne peame ise uskuma enda väärtushinnangute paremusse – siis saame neid ka teistele selgeks teha.

Praegu nad meie väärtushinnanguid sageli ei hinda, pigem hoopis põlgavad. Sellest põlgusest on Kölni stiilis juhtumiteni lühike tee. See on põlgus väärtuste kriisis vaevleva ja allakäinud lääne süsteemi vastu tervikuna. Seda süsteemi on moslemile raske maha müüa – kaup on nende silmis niru, õieti seda nagu polegi.

Euroopa meenutab tüüri kaotanud laeva, kus kapten on maha võetud ja igaüks võib end kapteniks nimetada. Laevatekil käib pidu ja trall. Kui keegi aga julgeb tekkinud segadusele tähelepanu pöörata, hakkab orkester veelgi valjemini üürgama. Pidu ja täiskäik edasi! Pärast võime lihtsalt öelda, et tahtsime parimat, aga välja tuli nii nagu ikka...