Miks ta peakski? Homofoobia ei ole ju heteroperede vastu suunatud. Ent olenevalt sellest, kas eitus on siiras või varjatud, on erakordselt naivistlik või küüniline ehitada vasakpoolsuse kriitika (mis tegelikult oleks vist pidanud olema tolerantsuse kritiseerimine laiemalt) üles üksnes uskumusele „kui ajaleht pole kirjutanud, siis pole seda olemas”.

Mina kasvasin Eestis üles geinoorena ja võiksin kogu lehe täis kirjutada eri inimeste lugudest, mis räägivad pilkamisest ja vihkamisest.

Eestiski on isa visanud tänavale 16-aastase poja, kes julges oma tõelise loomuse perele avaldada. Raske on lugeda kirju maanoortelt, kel pole oma kodukülas võimalik kellegagi rääkida oma tunnetest teiste poiste vastu. Mulle on sääraseid murekirju korduvalt saadetud.

Tunnen kaasa piiratud silmaringiga inimestele, kelle hulka kuulub vist ka eelnimetatud loo autor (sest peab homoseksuaalsust perverssuseks). Sama loogika järgi peetakse tänapäeval Põhja-Koreas perversseteks füüsilise puudega inimesi ja nad eemaldatakse ühiskonnast.

Jah, „normaalse” inimese jaoks on tegu „puudega”. Aga kõige olulisem küsimus siinjuures on lihtne: kas inimene valib ise, et on täna homo või hetero? On see vaba valiku küsimus või kaasasündinud loomus?

Võin omast kogemusest 100% kindlalt öelda, et ise seda valida ei saa. Kui see oleks võimalik, valiks nii mõnigi kohe heteroelu kasuks. Kui see oleks kõigest valiku küsimus, valiksid pigem lihtsama tee usutavasti ka need 44% geinoori, kes on kaalunud enesetappu.

Peeter Rebase arvamuslugu loe homsest Eesti Päevalehest!