Avaldame allpool ministri pöördumise täismahus.

Tartu rahuga lõppes sõda Eesti ja Venemaa vahel. Rahulepingu artikliga 2 loobus Venemaa igaveseks ülemvõimust Eesti üle. Eesti suutis Tartu rahuga oma rahvusliku enesemääramisõiguse ka teostada. Tartu rahu päeval peetakse pidukõnesid ja mälestatakse rahuleppe arhitekti Jaan Poskat, kelle sünnist möödub 150 aastat.

Kuid rahuleppel on Eesti jaoks palju praktilisemad, sh julgeolekupoliitilised järelmid. Venemaa seisukohalt liitus Eesti 1940 vabatahtlikult Nõukogude Liiduga ja rahulepe kaotas kehtivuse. Sellest kontseptsioonist justkui tuleneb, et taoline liitmine on otsekui mõeldav ka tulevikus.

Tartu rahust tulenev õiguslik järjepidevus oli meile aluseks riigi taasrajamisel, territooriumi määramisel ja kodanikkonna fikseerimisel.

Tartu rahu põhimõtet ei saa võtta selektiivselt. Õiguslik järjepidevus kas on või seda ei ole. See on määratu riigipoliitilise tähendusega küsimus Eesti jaoks.

Arvan, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel peaks olema esmaseks küsimus, millal loodi Eesti riik ja kas Eesti riik okupeeriti vastaja hinnangul 1940 või mitte. See küsimus on ühtlasi kõige parem integratsiooni mõõdupuu.

Õiguslikus järjepidevuse ideest tuleneb ka riikide nõudeõigus teise riigi poolt tekitatud õigusvastase kahju hüvitamisele. Seda õigust ei saa eitada, sest siis eitaksime Tartu rahu artikkel kahte, sest õiguslik järjepidevus ei saa olla selektiivne.

Õiguslik järjepidevus tähendab ka seda, et piirilepingu küsimust tuleb menetleda selliselt, et õigusliku järjepidevuse põhimõte ei oleks hetkekski kahtluse all. Just seetõttu fikseeris valitsus piirilepingu seletuskirjas õigusliku järjepidevuse põhimõtte kehtivuse ja Eesti õigusvastase okupeerimise fakti.